Kaks toredat sünnilugu Raplamaalt

Evelin ja Merli jagasid hiljuti Raplamaa Sõnumites oma positiivseid sünnituslugusid. Loe lähemalt, kuidas pered sünnituseks valmistusid ja mismoodi beebid nende juurde tulla otsustasid. Suured tänud Mari Tammarile, kes lood vahvalt ajaleheveergudele kirja pani.

Evelini, Kristjani ja pisikese Helena lugu

Evelin ja Kristjan on pärit Märjamaalt, nad on lõpetanud Märjamaa Gümnaasiumi ja edasi asunud õppima Tallinna. Täna elavad nad taas Märjamaal. Oma hüpnosünnituse kogemustest kirjutab Evelin järgmiselt.

Hüpnosünnitusest saime esimest korda teada sotsiaalmeediast. Käisime 2018 suvel tutvustavas loengus ja otsustasime sügisel kursuse läbida.

Alguses oli Kristjan skeptiline, aga pärast arutelu oli ta nõus sellest osa võtma. Käisime enne ja hüpnosünnituse kursuse ajal ka ITK (Ida-Tallinna Keskhaigla) perekooli loengutes. Peamine erinevus ITK loengute ja hüpnosünnituse vahel oli see, et ITK-s räägiti üldistest põhitõdedest, aga hüpnosünnitusel keskenduti rohkem enda sisemisele ettevalmistusele.

Tähtaeg oli meil 11.12 ja just sellel päeval hakkas mingi tegevus pihta. Midagi hullu algul polnud. Vaatasime koos telekat ning tundsin tuhusid. Alguses arvasin, et tegemist on nii öelda liba tuhkudega, kuid kella kahest mõtlesin, et kuidagi kaua juba kestnud ja käisin dušši all.

Kuna elame Märjamaal, siis äratasin umbes kell 03.00 mehe ülesse. Auto sõidu ajal kuulasin terve tee hüpnosünnituse loengust saanud lõdvestusharjutust. Umbes 1h pärast olime ITK-s ja mind kirjutati sisse 4.42.

Tuhud olid regulaarsed, aga avatus oli null. Otsustati, et mind jäetakse sünnieelsesse palatisse ja Kristjan läks veel tööle. Kuulasin terve aeg lõdvestusharjutusi edasi ja tänu harjutustele läks aeg kiiremini ja sain isegi natuke magada.

Umbes kell 11.00 oli avatus juba 3cm ja mind viidi üle sünnitustuppa ning tunni pärast jõudis Kristjan ITK-sse tagasi. Siis läks õige trall lahti. Kristjan oli tänu koolitusele väga enesekindel ning nii muuseas jõudis ta palati koduseks muuta, nii nagu meile oli loengutes soovitatud. Meil olid kaasas valguspallid, led-küünlad ja kõlar, kus kostis kogu aeg lõõgastav muusika vaheldumisi lõdvestusharjutustega.

Kuigi hüpnosünnituse kursusel tuletati korduvalt meelde, et kodus tuleb ka harjutusi korrata, siis ausalt öeldes ei olnud meie kõige eeskujulikumad õpilased.

Sünnitusel oli mehest väga palju abi, sest ta oli koguaeg mu kõrval ning tuhude ajal aitas mul hingamist kontrollida.

Kell 16.00 oli avatus juba 6cm ning umbes kell 18.00 täisavatus. Laps sündis kell 19.39 ning lapsega oli kõik suurepäraselt korras. Saime ilusti hakkama ilma valuvaigistite ja sekkumisteta. Meie eesmärk oli algusest peale, et sünnitus peab olema loomulik ja meditsiinilist sekkumist me ei taha.

Kuna tegemist oli meie esimese lapsega, siis loomulikult valdas meid sünnituse eel mingil määral teadmatus ning see oli ka üks põhjuseid, miks otsustasime hüpnosünnituse loengusse minna. Nagu eelpool kirjutatud, siis käisime samal ajal ikkagi ka ITK perekooli loengutes, sest arvan, et sünnituseks ei saa kunagi olla piisavalt ettevalmistunud. Kuigi hüpnosünnituse loengud olid põhjalikud ja seal õpitud harjutused aitasid sünnituse ajal lõdvestuda, oli samas väga palju kasu ka perekooli loengutest.

Hüpnosünnitus aitas meil õppida lõdvestuma ja vaimselt ettevalmistuda. Kuigi me kodus harjutusi väga palju ei korranud, siis isegi korra loengus läbi tehtud harjutustest oli sünnituse käigus palju abi. Tegemist on väga huvitava ja täiesti teistsuguse vaatega loomulikule sünnitusele.

Merli, Siimu ja Johanni lugu

Merli on Raplast pärit noor naine, kes on lõpetanud Rapla Ühisgümnaasiumi ja läinud edasi õppima Tallinna. Kuigi Raplas ta enam ei ela, käivad nad abikaasa Siimu ja väikese Johanniga siin sageli. Kohtun nendega Rapla lastepargis kus nad on 7 kuuse Johanniga jalutamas.

„Kui me esimest korda hüpnosünnituse kuulutust nägime, siis me tegime selle üle nalja ja mõtlesime, et mis asi see veel on,” ütleb Siim, kes tunnistab, et nad alguses mõtlesid, et on Merliga selle jaoks liiga realistid. Lugenud selle kohta aga artikleid mõtles Merli, et miks mitte proovida, uusi teadmisi annab see kindlasti.

„Me olime kaks korda hüpnosünnituse loengus ära käinud ja sattusime tavalise perekooli loengusse. Sealt räägiti ainult sellest, kuidas igaltpoolt on koguaeg valus. Hüpnosünnituse loengus räägitakse aga sellest, et see on loomulik asi ja üldse ei peakski valus olema,” räägib Siim mille poolest kaks lähenemist tema jaoks totaalselt erinesid. „Sünnitus on loomulik osa naise elust ja see ei saa olla valus,” ütleb Merli, kes lisas, et õppinud bioloogiat tundus talle hüpnosünnituse lähenemine igati loogiline.

Nemad alustasid hüpnosünnituse koolitusega raseduse neljandal kuul ja olid kodus igati eeskujulikud harjutajad. Nad võtsid ka järelaitamistunde ja värskenduskoolitust vahetult enne sünnitust. „Me võtsime sellest maksimumi,” ütleb Siim ja seda tõestas ka väikene Johanni sündimise lugu.

Pidulikul päeval kui Johann sündima hakkas tegi Merli rahulikult kodus napoleoni kooki. „Tundisn ühel hetkel, et natuke kahtlane tunne on, aga sellist ebamugavustunnet võib tunda aegajalt iga rase. Nii ma küpsetasin neid napoleoni koogi laaste edasi. Vahepeal hingasi ja mõtlesin, et ega see vist veel see asi ei ole,” jutustas Merli. Mingil hetkel oli ta siiski Siimule kirjutanud ja öelnud, et kuidagi imelik on ja midagi vist toimub, et jube tihti on. Siim oli siis küsinud, et kui tihti siis? „Noh, kolme minutiliste vaheaegadega,” oli Merli vastanud. Siim siis uuris, kas ta on ämmaemandale taetanud aga Merli selgitas, et ei ole, sest ta pole kindel, kas see on sünnitus. „Aegajalt midagi tuikab, aga see on ka kõik,” oli ta Siimule öelnud.

Kui Siim koju jõudis ja hakkas äpiga mõõtma, tuli välja, et tuhud käisid juba alla kolme minutiliste vahedega. „Ma olin vahepeal kontakteerunud ka ämmaemandaga, aga ta ütles, et vara veel haigla minna, sest tavaliselt naised karjuvad nende tuhude ajal, aga Merli ei teinud häält,” jutustavad mõlemad.

„Ma helistasin uuesti ämmaemandale ja ütlesin, et meil on juba kaks minutit ja kaks ja pool minutit need tuhud, et äkki oleks ikka aeg haiglasse hakata minema. Ta ütles, et pane korra telefon Merli juurde. Aga mingit kisa ikkagi ei olnud. Merli ainult nohises. Ämmaemand siis palus, et kirjelda kõhtu. Ja ma siis rääkisin, kuidas see lainetab tuhu ajal ja siis ta ütles, et hästi, saame haiglas kokku.” jutustab Siim. „Sõitsime siis haiglasse ja läksime sünnitustuppa. Seal siis ämmaemand vaatas kaugel avatus on ja kui Merli sinna laua peale läks, hakkasin mina neid hüpnosünnituse asju kotist välja otsima. Meil oli elektriline küünal, kaelatugi, kõlar, mõtlesin, et hakkan kardinaid ette panema ja muusikat käima panema, nagu meil oli koolitusel õpetatud. Aga ma jõudsin ainult küünla välja võtta, isegi mitte käima lülitada kui ämmaemand küsis, mis asendis Merli sünnitada tahad. Ja siis Merli istus ja ma läksin talle selja taha ja oli kaks tuhu ja laps oli väljas,” räägib Siim. Ka selle kahe viimase pressi ajal ei teinud Merli mingit häält. Hingas rahulikult nina kaudu lapse välja. „Haiglas jõudsime olla 23 minutit. Ämmaemand ütles, et tõeliselt välja hingatud beebi,” lisab Merli.

„Kogu selle hüpnosünnituse kursuse eesmärk on õppida õigesti hingama ja oma keha lõdvestama. Sinu keha teab, mida teha. Kui sa suudad ise jääda rahulikuks, siis sa ei tõmba oma lihasied krampi ja beebi saab loomulikult sündida,” selgitab Merli.

Öeldakse, et hüpnosündinud beebid on rahulikumad ja seda Johann ka tõesti on.

Kui Merli haiglast koju jõudis ja neid tuhkudega vaheldumisi küpsetatud napoleoni koogi põhju nägi, pidi ta nentima, et need olid tulnud küll päris lapergused. „Aga maitse oli koogil ikka täpselt sama hea,” kiitis Siim oma kaasat.