Kuidas mõte mõjutab sünnitust?

Niipea, kui saad teada oma rasedusest, vallanduvad ka esimesed mõtted ja emotsioonid – kas beebiuudis paneb su silmad särama ja põsed rõõmust õhetama või hiilib hinge muremõtteid, küsimusi ja kahtlusi? Tunded võivad raseduse vältel kõikuda igas suunas, sellele aitavad kaasa naise hormonaalsed muutused ja see on täiesti loomulik. Väga palju sõltub sinu enda üldisest hoiakust ja häälestatusest, kuidas keskkond, kogemused, lähedased ja meditsiinipersonal sind, su beebiootust ja sünnitust mõjutavad.

Kas kuuled rasedusest ja sünnitusest rohkem negatiivseid või positiivseid lugusid? Kas tunned beebiootuse ajal mõistmist, armastust ja turvatunnet, oled rahul paarisuhtega? Kas külastused arsti ja ämmaemanda juurde on olnud julgustavad või tekitanud muret? Kas ja mis allikatest kogud infot sünnituse ning oma valikute kohta?

Kõik need lood ja kogemused on kujundanud sinus arusaamisi ja mõttemustreid, mis on justkui “raseduse ja sünnituse tarkvara” sinu sisemisel kõvakettal, talletunud alateadvuses ja sügavates mälusahtlites. Ka siis, kui sa mõtled või otsustad teadlikult, et sõbranna räägitud negatiivne lugu sind ei kõiguta, talletub emotsioonidega seotud osa kuuldud loost sinu püsimälus. Loo detailid võivad ootamatult meenuda sinu enda sünnitusel ja mõjutada selle kulgu.

Kujutle oma teadvust jäämäena, mille väike osa on nähtav vee peal. Valdav osa jäämäest on vee all ja seda osa näed ähmaselt või ei näe üldse. Nähtav on meie teadlik meel – lühiajaline mälu, mõtlemine, analüüsimine, kahtlemine ja otsustamine, ka tahtejõud. Veealune osa on meie alateadvus, püsimälu, kuhu on talletunud kõik meie kogemused, harjumused, emotsioonid, hirmud, käitumismustrid, veendumused, moraal, poliitilised vaated. Tahtejõuga võid näiteks otsustada, et loobud magusast alates esmaspäevast ja reedel sünnipäeval sirutub käsi ikka koogi järele. Ah, alustan esmaspäeval uuesti, mõtled. Miski tahtejõust tugevam sai võitu. Või näide inimesest, kes seletust teadmata kardab kogu elu koeri. Olles aastasena naabrikoeralt hammustada saanud, on selle inimese alateadvusesse kinnistunud ohumuster “koer = võitle/põgene.” Kõik elu jooksul kujunenud seosed sünnitusega on samuti püsimälus.

Sünnitust juhib meie alateadlik mehhanism, keha reaktsioonid on ühendatud autonoomse närvisüsteemi kui suhtlusvõrgustikuga, mis tõlgendab meelte kaudu saadud informatsiooni ja edastab kehale korraldusi. Aju limbiline struktuur juhib keha reproduktsiooni ja ellujäämist, reflekse, instinkte, emotsioone. Sa ei kahtle selles, kas oskad sisse hingata või kas su süda lööb. Sa ei kahtle, et tõmbad käe tagasi puudutades kogemata kuuma pliiti. Need on kehas automaatsed, iseeneslikud tegevused, mida me ei pea mõttega kontrollima.

Naise keha on osanud lapse eostada, rasedust kanda, kuid miks me oma sünnitusvõime osas kahtleme?

Mis on hirm – lihtsalt mõte?

Keha on robot. Mõtled tühja kõhuga toidust ja tunned, kuidas süljenäärmed hakkavad tööle. Vaatad erootikafilmi ja keha erutub. Pavlovi katsed koertega või platseebo efekt on lihtsad näited mõistmaks, kuidas mõte või sõna käivitab emotsionaalse aju kaudu kehakeemia ja organism käitub nii nagu mõttedki – head mõtted on sünnitusele soodsad, halvad mõtted pidurdavad.

Sul on valida, kas mõtled, et kardad sünnitust. Või valid, et oled enesekindel ja keskendud usaldamisele. Sinu keha teab, kuidas sünnitada. Sinu beebi teab, kuidas sündida.

Sünnitusvalu?

Oled märganud, kuidas mõni sportlane võistlustel komistades ikka raja lõpuni teeb ja peale lõpujoont enam liikuda ei suuda? Ta on keskendunud eesmärgile ja mõte on fokusseeritud eesmärgi saavutamiseks kõige olulisematele tehnikatele. Tema tähelepanu on vigastuselt mujale suunatud, aju ei registreeri valuaistingut kuniks sooritus on tehtud.

Sünnitusvalu kohta öeldakse, et see on ainus mõtestatud valu. Füsioloogia reeglite järgi toimivad kõik keha funktsioonid ilma vaevusi põhjustamata (liigutamine, seedimine jne). Kui ole patoloogiat, ei ole ka füsioloogilist põhjust, et sünnitus oleks ainult ja tingimata valus. Seega lihtsalt valuga leppimise asemel või veel hullem, valu “kannatamise” asemel saame valuga “tegeleda”.

Tõlgendame valu hoopis kui märguannet, et sünnitaja saab selle leevendamiseks midagi teha – vahetada asendit, minna vanni / tulla vannist, saata ärev inimene toast välja, lõdvestuda rohkem, hingata sügavamalt..

Sünnitusel kogetav tundmus on väga individuaalne. Kui sa oled varem sünnitanud, meenuta hetkeks, kas kõige esimene kogetud emaka kokkutõmme ehk tuhu oli valulik või muutus see tunne alles sünnituse käigus intensiivsemaks? Oleme harjunud kõnepruugis sünnitegevust automaatselt sildistama valulikuks – sünnitaja “valutab” kella kümnest hommikul, “valude” vahed on 5 minutit jne. Sõnal on jõud, mille annab mõte ja õpitud seos. Kui räägime ja mõtleme valust, siis suure tõenäosusega ka tunneme valu. Ka see naine, kelle esimesed sünnitustuhud ei ole tegelikult valulikud.

Muutes keelekasutust, mõeldes ja rääkides sellest, mida soovid, lood ka reaalse võimaluse selle kogemiseks. Mõttega suudad kehas vallandada emotsioone ja keemilisi reaktsioone – armsale inimesele mõeldes võid tunda mõnusat tunnet kogu kehas. Mõttest piisab, et keha reageerib. Sinu aju ei tee vahet reaalsel ja kujutlusel, ta saab signaali ja reageerib.

Kas sulle meeldiks sünnitada haiglas või sünnitusmajas? Kas soovid olla patsient või klient või lihtsalt naine/sünnitaja? Kas soovid perepalatit või peretuba? Kas sul on valud või tuhud/lained või surve/intensiivsustunne?

Meie peas on pidev mõtete virvarr, kuid kõige pisemal ajaühikul mahub pähe vaid üks mõte korraga. Sina saad otsustada, milline see mõte on, sinul on võim oma mõtet muuta ja tuua rohkem positiivsust lapseootusesse ja sünnitusse. Kui sul on hea olla, mõnuleb ka sinu beebi õnnehormoonides. Peata negatiivsed mõtted, sõnasta need ümber, muuda oma hirmud positiivseks kinnituseks, kasutades motivatsioonilauseid, julgustavat sisekõnet. Näiteks sünnitusvalu kartes sisenda endale “rahulikult hingates teen tuhuga koostööd”, “lõdvestun ja beebi liigub pehmelt allapoole”.

Uute mõttemustrite kinnistamiseks ja alateadvuses ‘vana’ programmi ülekirjutamiseks on ajus vaja luua uued seosed ehk närviühendused. Justnagu on vaja iga päev murule uut jalgrada sisse kõndida, et sellest saaks kord kaherealine püsikattega teelõik. Stiimuli ja reaktsiooni seost tugevdab kordamine ehk harjutamise seadus. Meeleharjutused, lõdvestustehnikad, hingamistehnikad – nende harjutamine peaks saama sulle rutiiniks juba võimalikult raseduse alguses, et need talletuksid kehamällu ja töötaksid sünnituse ajal juba automaatselt, spontaanselt.

Lõdvestusoskuse omandamiseks tuleb tundma õppida oma keha pingutuses ja lõdvestuses, treenida visualiseerimist ja mõtete suunamist, keskendumisvõimet, meele rahustamise tehnikaid – see kõik tähendab pühendumist, justnagu klaveripala õppimine, algul noodist ja ühe käega ning ajapikku voolavalt, peast ja kahe käega sõrmedemälust. Hüpnosünnituse kursusel õpitud lõdvestustehnikatest on kasu ka sünnitusjärgsel ajal beebiga toimetades, imetades, paarisuhtes harmooniat hoides - sisuliselt saad omale lõdvestus- ja stressimaandamisoskuse kogu eluks, igas olukorras toimetulekuks.

Mõtted ja emotsioonid seoses sünnitusega mõjutavad seda, kuidas su keha toimib. Olles hirmul ja ärevuses, on häiritud emakalihaste töö, hapnikuga varustatus ja loomulike sünnitushormoonide tootmine. Oluline on mõista, et hea sünnituskogemuse eelduseks on vabaneda stressist ja hirmudest juba enne tähtsa päeva saabumist.

Kui valmistud sünnituseks põhjalikult ja kogud oma valikute osas infot, oled enesekindel ja oskad küsida kõik olulised küsimused meditsiinipersonalilt, saad olla tark tervishoiuteenuse tarbija ja osaleda oma lapse sündi puudutavates otsustes. Sõltumata sellest, milliseks sünnitus kujuneb, tunned sel juhul, et sind on kuulatud, sinu soovidega on arvestatud. Tead, et sinu beebi sünd oli just õige sellisena, milliseks see kujunes, sina andsid endast kõik ja rohkemgi, tegite koos parimad valikud oma pere jaoks ja beebi sünni päevast jääb teile kõigile ilus mälestus.