Kuidas teadlik ettevalmistus aitab sünnitusel usaldada – iseennast, beebit, keha ja ämmaemandat

Kui minult pärast sünnitust küsiti, et mis mind kõige rohkem aitas, siis veidikese mõtlemise järel sain vastata, et teadlikkus. Isegi kui ei tea, mida oodata, kui on olemas see teadlikkus, et asjad võivadki kulgeda erinevalt, läheb juba lihtsamalt. Ka instinktidest on lihtsam lähtuda, kui eelnevalt teadlik olla, et neid saab usaldada. Seda teadlikkust tuli hüpnosünnituse koolituselt üksjagu. Aitäh!

Meie poja otsustas, et tahab siia ilma tulla päev enne emadepäeva, et seda koos emmega tähistada saaks.

Oli 8.mai hilisõhtu ning olime abikaasaga magama sättimas, kui tundsin esimesi aistinguid, et ilmselt hakkab midagi toimuma. Tekkis tungiv vajadus alakeha liikumises hoida, seega loobusin uneplaanidest ning läksin duši alla "tantsima". Ütlesin veel pojale, et kui ta tunneb, et on valmis, on suurepärane aeg meie perega liitumiseks, ning et ta on väga oodatud.

Kell oli veidi üle südaöö, kui äratasin mehe ning talle oma aistingutest rääkisin. Liikusin mööda kodu ringi ning mõtlesin olulisemad punktid läbi. Esmasünnitajana ei olnud ma päris kindel, kas see ongi nüüd päriselt see, kuid tahtsin olla valmistunud parimal võimalikul moel. Abikaasa hakkas tuhude vahesid mõõtma ning meie suureks üllatuseks olid need juba alguses regulaarsete vahedega (vaid 5 minutit) ning iga tuhu pikkus u 40 sekundit. Kuigi koolitustel ja loengutes mainiti, et see võiks olla see hetk, kui tuleks kodust sünnitusmaja poole teele asuda, eriti kuna elame sünnitusmajast pooletunnise sõidu kaugusel, ütlesin mehele, et vara veel, ning jätkasime kodus valmistumist. Esiteks ei olnud ma endiselt täielikult kindel, kas tegu on tõesti päris sünnitusega, teiseks ei soovinud ma, et peaksin tundide viisi üksi sünnitusmajas olema, kui peaks juhtuma, et lähen sinna ja jäängi.

Istusin pallil ja vaibal vaheldumisi, hingasin tuhud vaikselt üle ning lasin mehel välja printida meie sünnieelistused. Samal ajal mõõtis mees pidevalt tuhude vahesid ning püüdis mind paar korda veel veenda, et oleks aeg minna. Mulle see ei sobinud. Uskusin, et beebi teab, millal ja kus tema soovib sündida, ning kui tema soov peaks olema sündida kodus või autos, siis saagu nii, aga kui beebi arvab ise, et peaks sünnitusmajja jõudmise ära ootama, siis me sinna ka jõuame.

Tuhud olid 30-sekundiliste vahedega, kui õueriided selga panime ning autosse istusime. Alles siis ütles sisetunne, et nüüd on õige aeg minna. Kuigi paljudel sünnitajatel ei lähegi tuhud üldse nii väikeste vahede peale. Koheselt jäi tegevus harvemaks, mõtteis olin endiselt häiritud faktorist, et kui sünnitusmajja jõuan, peab mees koju tulema. Olime selleks küll koos valmistunud, kuid emotsionaalselt oli see mulle endiselt raske. Tartu EMO parklasse jõudes tabas mind hetkeks paanika, arvasin, et keeldun sisse minemast. Mees vaatas mulle otsa, hingasime koos. Ta kinnitas mulle üle, et ootab seni linnas, kuni ma KTG alt vabanen, vajadusel tuleb kiirelt üksi koju ning on kohe valmis videokõneks, et olla minu jaoks olemas igal võimalikul moel. Rahunesin veidi, ta võttis mu koti ja kohvri ning saatis mu ukseni.

Meie suureks üllatuseks lubati EMOs ka mehel üles sünnitusosakonda liikuda. See andis päris palju kindlust juurde. Seal suunati mind KTG alla, mees jäi koridori diivanile istuma. KTG ruumis olid tuhud peaaegu olematud, arvasin juba, et nüüd selgub, et tegu polnudki veel päris sünnitegevusega. Selle 1,5h jooksul, mil seal lamasin, tundsin tuhusid vaid üksikud korrad. Kui lõpuks ämmaemand tuli avatust vaatama, selgus, et tegevus siiski aus ja õige ning avatust juba 5cm. Mees paluti ikkagi koju saata. Kuna ta oli juba poolel teel minuga kaasas, et minna lõpuni, oli see isegi ehk veidi suurem pettumus, kuid kuna nüüd oli kindel, et tegevus toimub ning mina lahkun sünnitusmajast igal juhul koos lapsega, oli ootusärevus suurem ning pettumustunne jäi selle varju. Vahetasime viimase kallistuse, mees läks koju ja mina sünnitustuppa.

Üsna kohe, kui olin sünnitustuppa jõudnud, läks sünnitegevus taas intensiivseks. Sättisin iPadi nii, et saime mehega ühenduses olla ning koos hingasime tuhusid üle. Mina hingasin, mees tuletas vahepeal õigeid võtteid meelde, kui tundus, et unustasin. Ämmaemand käis paar korda uurimas, kuidas läheb, ning kuna ma millegi üle ei kurtnud, kadus sama kiirelt kui ilmus. Tegevus läks kiiresti väga intensiivseks ning kui ühel hetkel teistmoodi tunne oli, mõtlesin veel, et kas see nüüd ongi press või lihtsalt intensiivne tuhu. Ämmaemand ilmselt kuulis siiski ära, et nüüd on midagi teistmoodi, tuli kohale ning küsis, kuidas meil nii kiire hakkas. Tema soov oli küll veel KTG teha, kuid pärast kiiret avatuse katsumist, kui mul taaskord see eriti intensiivne tunne oli, ta sellest mõttest loobus. Kuna mind oli juba voodile suunatud, jäin sinna, sest nüüd hakkas beebil väga kiire. Sain vaid paar korda pressida, kui ämmaemand tegi veed lahti. Paar pressi veel ning pisike beebipoiss oligi sündinud. Püüdsin ka presside ajal need üle hingata, kuid kuna kõik käis nii kiirelt ja intensiivselt, ei ole kindel, kas mul see ikka õnnestus. Poja sünniaeg pandi kirja selle järgi, mis mees ekraani vahendusel ütles - kell oli 6.52. Enne, kui laps minu rinnale asetati, näidati teda kiirelt ekraani vahendusel vastsele issile ka. Mina pidin veel saama mõned õmblused, kuid need väiksed ebameeldivused ei olnud võrreldavadki selle positiivse emotsiooniga, mida pakkus see pisike ime, kes oli 9 kuud minu sees kasvanud ning lõpuks otsustanud meiega liituda, täpselt üks päev enne emadepäeva.

Kuigi sünnitus ei kulgenud täielikult nii, nagu olin ette kujutanud, ei oleks ma olukorda ning selle mõnda paratamatust arvestades midagi teisiti teinud. Abikaasa tugi oli küll ekraani vahendusel, kuid see oli olemas ja sellest oli väga palju abi. Samuti on mul hea meel, et usaldasin ennast ja beebit piisavalt, et olla nii kaua kodus, nagu me olime. Lootevetel soovisin ideaalis küll ise avaneda lasta, kuid kuna pojal oli nii kiire, ei olnud ma ka sugugi vastu sellele, et veed siiski avati. Oli ilus sünnituskogemus, ning mis peamine, me tegime selle ära ise, loomulikult ja õnnelikult.