EMA lugu
"Ma pole vist elus olnud uhkem: nii enda kui ka beebi üle. Tagantjärele võib öelda, et tuhud EI OLNUD tõepoolest „valusad“, ka pressiperioodil."
L lugu
"See oli tõesti imeline, maagiline ja üleloomulik kogemus:) Ma ei tea, kas sellisele seisundile on veel mõni teaduslik selgitus ka, aga mina võin täiesti kindlalt öelda, et sünnitasin hüpnoosiseisundis ja ei tundnud mitte mingisugust valu ega ebamugavustunnet!"
REILIKA lugu
"Olin seekord palju teadlikum sünnitaja kui esimesel korral, oskasin küsida küsimusi ja valida õige ämmaemand end toetama. Ämmaemand ütles, et selle kursuse läbinud sünnitajad sünnitavad paremini, kiiresti ning ilma igasuguste valuvaigistiteta."
KAI lugu
"… läbi kursuse tekkis minus tohutu enesekindlus ja usaldus oma keha ja sünniprotsessi vastu...
Nii nad (kiirabibrigaad) siis istusid meie elutoa diivanil, tütar pakkus neile kohvi, ämmaemand käis aeg-ajalt uksel mind vaatamas ja kuulas eemalt mu hingamist."
HEIDI lugu
"Tunnen end naise ja emana ümbersündinult,
suur tänu
positiivse eeskuju eest!"
HELI lugu
"Mulle jäi väga hea emotsioon. Tunne, et saime tütrega toredasti hakkama. Meie esimene ühine edukas ettevõtmine selles maailmas."
ANU lugu
"Ma olen tänulik koolituse eest ja soovituse eest võtta isiklik ämmaemand. Tundsin end palju turvalisemalt. Paljuski tänu kursusele saime just sellise kogemuse nagu soovisime."
MAARJA lugu
"Suutsin terve sünnitegevuse jooksul protsessi ise juhtida ning ei kaotanud kordagi pead. Pärast oma teist sünnitust tean ma, et see võib olla ka üdini ilus!"
V&M lugu
"Minu mees rõhutab tagantjärele ikka ja veelkord koolituste olulisust. Kindlustunde annavad ikkagi teadmised, mida erinevates olukordades teha.
Mäletan läbi udu, et mu mees ütles ämmaemandale, et muidu need Hüpnosünnituse beebid tulevad päris kiiresti :D!"
ISA lugu
"Mulle meeldis väga, et hüpnosünnitusel on meestele omad ülesanded ja võtted, mida kasutada. Mees ei ole ainult isik, kelle kätt hammustada ja kes vajadusel jalga üleval hoiab."
HELENI lugu
"Sünnitus läks imehästi. Läks kiirelt ja õnnestuski vettesünnitus. Kogu kursus tuli väga kasuks."
MARJU lugu
"Võin ausalt öelda, et kogu pressi perioodi jooksul ei tundnud ma valu ega ebameeldivustunnet. Tänu suurele pühendumisele koolitusse ja suurele tööle iseendaga sain mina oma unistuste sünnituse osaliseks."
JAANA lugu
"Mõistsin ja õppisin, et hüpnosünnitus ei ole täpselt see, mida ette kujutame, kui kuuleme sõna “hüpno”.
Mis see siis tegelikult on?
See on täielik hetkes olemine, lubamine ja iseenda ning oma keha usaldamine."
HEIDI lugu
Tahtsin jagada oma võrratut teise lapse sünnituse kogemust.
Käisin augustis 3 nädalat enne sünnitust Tartus hüpnosünnitust tutvustaval loengul. See mõjus kuidagi julgustavalt, positiivselt ja tiivustavalt, innustavalt.
Sünnitasin oma teise lapse julgusega tuhusse lõõgastuda ja vabalt merekohina rütmis samal ajal hingata, silme ees kujutlustes tühi kodukoha järve liivarand.
Iga hingamistsükli lõppu lugesin mõttes "1, 2". Sünnitus kulges kolm korda kiiremini kui esimese lapsega - 6 tundi ja väljutus kestis 15 minutit. Väljutusel pressis vaid emakas, mina hingasin rahulikult - vaid pressi lõppu tegin omapoolse pungestuse või väikse lisalükke. Ämmaemand ütles, et ma hingasin lapse välja :)
Mul ei olnud ühtegi rebendit! Häält tegin vaid väljutusfaasis, siis tundus see loomulik ja vabastav. Hingamisel hoidsin suud kinni, aga näo hoidsin lõdvestunult. Tuhu ajal panin silmad kinni ja masseerisin enda reisi ja alaselga. Aitas ka sõrmeotsa otsmikule ninajuurele surumine. Kujutlesin avanedes ka, et üks hästi suur ja raske uks läheb tasapisi lahti... et seletada seda pinget endale positiivses mõttes ja teha see nö enda omaks.
Kujutlesin ka oma emakakaela sellise mandala stiilis lillena, mis avanedes suureneb ja laieneb.
Tunnen end naise ja emana ümbersündinult, suur tänu positiivse eeskuju eest!
Tervitades,
Heidi
EMA lugu
Meie sünnituslugu algab varem kui sünnitamise päeval.
Kuna meie beebi kasvas kenasti ning meil läks väga hästi, siis tundus eriti mõttetu hakata muretsema või tundma hirmu sünnitamise ees. Tundus ebaloogiline, miks tuleks sünnitamist ehk enda lapsega kohtumist karta. Seetõttu olin äärmiselt õnnelik, et mind suunati sellise lähenemise juurde nagu hüpnosünnitus. See, millele antud meetod põhineb, tundus mulle nii loogiline.
Olen iseenda jaoks selle lahti seletanud järgmiselt:
Hüpnosünnitus on erinevate lõdvestustehnikate kasutamine raseduse ajal ja sünnitusel, mis kulgeb võimalikult loomulikul, sekkumatul, rahulikul viisil. Hüpnosünnitusel on naise, mehe ja nende lapse vajadused ja soovid esiplaanil. Nad on teadlikud oma soovidest juba instinktiivselt, kuid see meetod aitab neid instinkte märgata, ära tunda, neile alluda ja neid õigel hetkel kasutada. Mõte, et loodus on juba beebi kõhus kasvamise nii „õigesti“ ette näinud, et sünnitamine on niisamuti looduse poolt täppisteadusena ette nähtud, tundub nii loogiline. Seega peaks seda suutma teha nö „kinnisilmi“ – loomulikult, sekkumata.
Mulle kui teaduseusku inimesele ja ratsionaalile meeldis antud lähenemise juures ka see, et hüpnosünnitus ei vastandu meditsiinile, pole nö „hookuspookus“. See aitab sinu enda sees olevad instinktiivsed võimed välja tuua, neid tundma õppida. Sa allud loodusele, aga ei õpi vastu seisma igale meditsiinilisele sekkumisele, mida vaja teha on. Enda ja oma lapse tervise nimel võib meditsiinilist sekkumist vaja minna ning me õpime olema tänulikud selle eest, et meil on alati selleks tugi olemas meditsiinipersonali näol.
Oleme tänulikud meie juhendajale Kiiale, kes on hüpnosünnituse kursuse läbiviimiseks justkui loodud. Ta oskab rahustada, olla toeks ja diskreetne. Viimane on väga oluline, sest „usaldus“ on selle kursuse võtmesõnaks. Sa usaldad protsessi, inimesi enda toetajatena, ennast, oma beebit, oma meest. Tänu seal osalemisele oleme saanud mehega lähedasemaks ka selles protsessis, oleme rahulikumad, teadlikumad ja õnnelikumad. Oleme motiveeritud ja valmis sünnitusele ja kõigile selle käigus ette tulevatele nüanssidele vastu astuma. Ootame sünnituspäeva!
Esilekutsumise vajaduse kontrollipäeval olin üllatavalt rahulik, kuigi osa personali käitumisest andis soovida ja kogu õhustik oli väga meditsiiniline, pingeline, impersonaalne. Olin siiski kindel, et beebiga on kõik korras. Kontrolli ajal sünnitusmajas olles kuulasin affirmationeid (sisendlauseid) ja kasutasin lõdvestushingamist. Esilekutsumise vajadust ei nähtud ning sama päeva õhtul algasidki tuhud.
Olime eelnevalt koostanud sünnieelistused ja arutanud läbi, kuidas meile sünnitus võimalikult meeldivaks, rahulikuks kogemuseks teha. Mäletan sünnitusmajast hetki, kus minu ümber käis möll, minuga üritati suhelda, kuid ma olin omas maailmas ja keskendusin hingamisele. Sünnitusmajas mängis meil taustaks ostetud sünnikõlariga mõnus rahulik muusika, tuled olid hämarad.
Ma pole vist elus olnud uhkem: nii enda kui ka beebi üle. Tagantjärele võib öelda, et tuhud EI OLNUD tõepoolest „valusad“, ka pressiperioodil. Need olidki ainult ebamugavad, pingestatud hetked. Ainuke, esimene hetk, kui tundsin valu, oli kipitav valu pea kroonimisest.
Kõik eeldused olid, et sünnitus võis minna valesti (looteveed rohelised, 41+5, emakakaela serv oli ees, pressiperiood venis pikaks ning vajas sekkumist), aga suutsin olla rahulik ja alateadlikult ilmselt kinnitasin endale ja beebile, et kõik läheb hästi. Beebi südamelöögid andsid sellele kinnitust. Ka personali muretsemine ja rahmeldamine ei häirinud mind, suutsin olla rahulik ja eneses. Usaldasin enda keha ja oma beebit ning sünnitasin vaatamata kõigele ise, loomulikult ja beebi oli terve. Mulle lubati tüdruk, kes mind kõiges selles aitas ja oli ülitubli, rääkimata mehest, kelleta poleks kogu see protsess olnud karvavõrdki nii imeline, nagu see oli.
ISA lugu
Ma ei osanud esimest korda, kuuldes hüpnosünnitusest, selle kohta seisukohta võtta. Naljatlesin abikaasaga, et kui see koolitus aitab meid nii, et ta on nõus peale esimest last veel lapsi sünnitama, siis olen nõus koos minema tutvustavale õhtule. Olime käinud mõnel sünnitusmaja loengul ja kuulnud sugulaste ning tuttavate muljeid nende sünnituselt. Sellest lähtuvalt tundus sünnitus ikka selline, kus naisel on väga raske, peab kannatama valusid ning mehed minestavad.
Tutvustaval loengul oli väga vaba ja rahustav keskkond. Loengu pidaja Kiia äratas kohese usalduse ja tõi mõistmise, et sünnitamine ei ole tegelikult üldse selline nagu ma seda olin ette kujutanud.
Mulle meeldis hüpnosünnituse loengutes (koosviibimistel) käia, tundsin, et iga korraga muutun ka ise rahulikumaks, hindan enda abikaasat veel rohkem ning kodus koos harjutusi tehes muutusime me veel lähedasemaks. Kuulasime igal õhtul magama minnes Rainbow Relaxationit (Vikerkaare lõdvestus), see tõi meile tava, et läheme üheaegselt magama.
Mulle meeldis väga, et hüpnosünnituse meetodis on meestele/sünnituskaaslastele omad ülesanded ja võtted, mida kasutada. Mees ei ole ainult isik, kelle kätt hammustada ja kes vajadusel jalga üleval hoiab. Mind aitas vaimselt väga palju see, et mu abikaasa tegi mulle sünnijuhendi, mida ta võib mõnel hetkel vajada ja mida ma peaks tegema ning kuidas teda aidata.
Kui me enda suurepärase väga rahuliku ämmaemanda käest saime saatekirja, et peame järgneval nädalal minema sünnitusmajja ülevaatusele, et otsustada esilekutsumise vajadus, püüdsin olla veel rohkem rahulik ja julgustav enda abikaasale. Selle julguse andis hüpnosünnituse õpetus, et iga beebi sünnib täpselt siis, kui ta tunneb, et ta on selleks küps. Kuid me ei unustanud kunagi, et üks hüpnosünnituses õpetatav on see, et kõik ei pruugi minna alati plaanipäraselt.
Kontrollipäeva õhtul kella 23 paiku sain aru, et abikaasal on lained ning liitusin temaga magamistoas, kus ta üritas magada, kuid see tal hästi ei õnnestunud. Olime alguses vaikuses, võtsime lainete aega. Mingi aja pärast panin mängima vaikselt muusika, et oleks mõnus keskkond. Just nii nagu olime harjutanud.
Sünnitusmajas võttis meid vastu sama läbivaatusõde, kes oli päeval. Ta aeti unest ülesse. Kohe hakkas ta küsitlema, et kui tihti on valud ja kuidas on valud. Vabandasin viisakalt kohe ja ütlesin, et meil ei ole valud, meil on tuhud. Sellepeale sain üsna häiritud AHAH. Peale seda küsis ta uuesti, et kui tihti on „valtuhud“ ja kui suured on „valtuhud“. Sünnitusosakonda jõudes andsime enda soovide lehe ämmaemanda kätte, et ta selle meie kausta paneks ning kõik arstid näeksid. Sünnitustoas kustutasin tuled, panin Kiia kingitud led-küünla ja kerge muusika.
Mingil hetkel toimus vahetus ning tuli uus ämmaemand. Ta oli tore, rääkis vaiksel häälel, lülitas maksimum võimsusel sisse beebidelaua soojenduslambi, et tuba läheks soojemaks. Ta oli sõbralik ja saime aru, et ta oli meie sünnitusjuhendit lugenud. Ta püüdis meid asendite ja abivahenditega aidata. Käis teisi vaatamas ja tuli mõne aja pärast meid jälle kontrollima, iga kord koputas, nagu me olime palunud. Ta küsis minu käest, kuidas meil läheb, kui tihti on tuhud, lubades abikaasal olla oma maailmas.
Hommikul tuli meid vaatama ka arst, ta rääkis väga kõva häälega ja talle tuli selgitada jälle, et meil ei ole valud, meil on tuhud. Palusin tal viisakalt vaiksemalt rääkida, et me kuuleme. Sain vastuseks, et ta ei oska, ta on harjunud nii kõvasti rääkima, et sünnitajad kuulaksid teda. Lõuna paiku tulid jälle arst ja õde, kes tegid läbivaatuse ja ütlesid, et beebil on raske välja tulla ja kui edasi ei ole selleks kellaks läinud, siis tuleb sekkuda. Kuna meie soov oli sünnitada loomulikult, siis püüdsin igati aidata enda abikaasal paremat asendit leida, ta soov enne sünnitust oli, et ta ei sünnitaks selili lamades, püüdsin ette näha, et ta ei jääks selili ja aitasin jälle uut ja uut asendit. Lugesin abikaasale ette julgustavaid sisendlauseid. Tegin õrna massaaži ja üritasin sisendada ning soovisin, et saaksin talle enda jõu appi anda.
Arst hakkas õpetama abikaasat, et ta peab häälega pressima, et siis on jõudu rohkem. Sain aru, et minu abikaasa ei taha häält teha, vaid kasutada oma meetodit. Püüdsin hoida teda enda kaisus nii, et ta saaks tegeleda sünnitusega nii, nagu talle loomulik tundub, tegin ise häält, jällegi, et ei peaks kuulma õpetust, et häälega, häälega.
Ja kell 14.59 oligi väike neiu sündinud. Ta pandi abikaasa kõhu peale. Meile mõlemale tulid õnnepisarad silma. Abikaasa ütles, et ta on nii ilus, endal käed natukene värisedes. See oli elu kõige ilusam hetk. Olime üsna tükk aega niimoodi kolmekesi, ämmaemand jälgis distantsilt, vaatasime teineteisele otsa, siis jälle beebit. Meist voogas õnnetunnet.
Peale sünnitust olen olnud natukene endas pettunud, kas oleksin pidanud olema karmim sünnitusmaja personali suhtes, et ennast rohkem arusaadavamaks teha ja meie soove selgitada ning et neid oleks järgitud rohkem ja mu abikaasat vähem häiritud.
Ma olen nii uhke enda abikaasa üle, ta ei karjunud mitte kordagi, nagu öö ja päeva jooksul oli kõrvaltubadest teiste sünnitajate hääli kuulda. Ta oli kogu aja omas maailmas ja tegi seda, mida tema keha talle ütles. Ta oli väga rahulik. Ka meie beebi oli sündides väga rahulik. Korraks tegi häält, et nii-öelda puhtaks köhida või siis öelda tere. Peale seda vaatas ta rahulikult abikaasa kõhul lamades meile otsa. Mu abikaasa oli terve sünnituse ajal täpselt selline nagu hüpnosünnituse loengutes olime näinud.
Ma olen väga õnnelik, et me käisime hüpnosünnituse koolitusel, see andis kõvasti julgust, et usaldada loodust: naise keha teab, kuidas sünnitada ja beebi teab, kuidas sündida.
HELI lugu
Iga rasedus ja sünnitus on isemoodi. Isegi kui tegu ei ole esimese lapseootusega, kerkib üles küsimus - milline saab sünnitus sel korral olema?
Olin rõõmus, kui kuulsin hüpnosünnituse põhimõttest, sest see võimaldas saavutada vähemalt mingisugunegi kontroll selle aukartustäratava sündmuse kulgemise üle. Kuna Tartus koolitust ei toimunud, tellisin endale raamatu.
Peamised teadmised, mis sellest ammutasin, olid järgmised:
- keha on võimeline ise sünnitama (ilma olulise välise sekkumiseta) ja see ei pea olema piinavalt valus. Seda on oluline teadvustada ning osata lõdvestuda.
- oluline on vaadata enda sisse ning leida üles sünnitamise seotud hirmud. Neid tunnistada ja need vabaks lasta.
- lõõgastumis- ja hingamistehnikad.
- Eesti meditsiinisüsteem on sünniabi koha pealt üsna eesrindlik. Paljusid raamatus toodud nõuandeid rakendatakse meil juba tavapraktikas, vaikimisi.
Raseduse lõpul lugesin raamatust lõõgastumist ja hingamist käsitlevad peatükid eriti hoolsalt üle. Tõdesin, et omapäi õppides on vaid lihtsamad lõdvestused saavutatavad. Jätsin hingamise juhised nii hästi meelde kui oskasin. Abikaasale rääkisin üle need põhimõtted ja tegevused, mida pidasin oluliseks sünnitamise juures, ja ka need, mida ma kindlasti ei soovinud, et haiglas tehtaks. Oma ämmaemandat ma sel korral ei võtnud. Lootsin parimat.
Sünnitus algas hilja õhtul lootevete nirisemisega. Asusin viimaseid asju haiglakotti pakkima. Hakkasin tundma kergeid tuhusid. Neid oli raamatus juhendatud kõhuhingamisega väga lihtne üle hingata. Praktiliselt ei olnudki neid tunda. Kui kell reetis, et need naljakad tuhud käivad ca 3-4 minuti tagant, kutsusime abilise vanemate laste järele vaatama ja sõitsime haiglasse, see oli kõigest 5 min kaugusel. Kuna olin 15-20 minutit püsti toimetanud, olid tuhud läinud palju intensiivsemaks ja nüüd aitas hingamine neid taluda.
Haiglas elasin üle KTG kõval voodil, saime sünnitustuppa ja õige pea algasid juba pressid. Pressid olid väga intensiivsed ja püüdsid kogu keha krampi ja värisema sundida. Leidsin enda jaoks kiire sisse-välja hingamise rütmi, mis aitas võimalikult hästi lihaseid lõdvestada, kuid ei olnud ka hingetukstegev lõõtsutamine. Siis, kui asi juba väga keeruliseks kiskus, öeldi mulle, et lapse pea paistab. See aitas lõpuni vastu pidada. Kokku 5-7 pressiga oligi laps sündinud. See oli väike võrratu tütar, kes oma sugu seni saladuses oli hoidnud. Vete puhkemisest sünnini kulus pisut alla 2 tunni. Laps anti pärast sündi rinnale ja üldjoontes oli ä.e. poolne tugi igati kohane, kui mõned paanilised protseduurid (KTG ja doppler) välja arvata.
Kokkuvõttes, mitte küll valuvaba, aga kõik läks siiski väga kiirelt ja kenasti. Mul oli hüpnosünnituse võtetest kindlasti abi. Kuigi väike rebend tuli ikka, on sünnitusest taastumine on läinud kergemini kui varasemalt. Ja mis kõige tähtsam -- mulle jäi väga hea emotsioon. Tunne, et saime tütrega toredasti hakkama. Meie esimene ühine edukas ettevõtmine selles maailmas.
Heade soovidega,
Heli
L lugu
Soovin jagada oma imelist sünnituskogemust ja meie tütre imelist sünnilugu: )
Imeline ongi see sõna, mis minu jaoks meie sünnitust kõige paremini iseloomustab. Tegelikult veel ka sellised sõnad nagu maagiline ja üleloomulik, sest ma tõesti olen täiesti hämmelduses ja lummatud sellest, mis meiega sünnitusel toimus ja kuidas see kõik võimalikuks sai. Kuna olukord oli minu jaoks uus, siis õigete tuhude peale jõudis hetkeks tekkida ka paanika, seega ma julgen kindlalt öelda, et minu imeline sünnituskogemus sai võimalikuks ainult tänu hüpnosünnituse meetoditele.
Meie beebi andis oma peatsest tulekust märku juba mitu päeva enne oma sündi. Olid need siis valetuhud või ikkagi need päris õiged, aga tuhud olid minul kogu aeg regulaarsete vahedega ja valusad, ent nende sagedus ei kasvanud. Raseda aju tuleb sääraste ebamugavustega hästi toime, seega ei tekkinud mul nende päevade jooksul meeleolu langust. Kui tuhud aga ühel õhtul kl 1.30 paiku minu jaoks täiesti väljakannatamatuks läksid, siis kuna olukord oli uus, sattusin korraks täielikku paanikasse. Keha ei allunud enam millelegi, vaid oli krampides ja mu ainus mõte oli, et ma ei tee seda ära. Kuigi lõdvestasin teadlikult oma näopiirkonda ja vaagnapõhja, siis minu jaoks oli võti selles, et absoluutselt kõik keha osad, iga pisem lihas ja närv peab olema täielikult lõdvestunud. Kui esimene kõne ämmaemandale oli kl 2.18, siis tuli mu mõtetesse mingi arusaamine, et siit punktist ma edasi samamoodi ei saa, ma lihtsalt ei tule sellega toime.
Palusin mehel panna arvutist Kiia sisseloetud julgustuslaused mängima ja ise istusin elutoa põrandale põlvitusse pehme padja peale. Kätega toetasin kergelt kandadele ehk siis istusin sirge seljaga. Vahemärkusena ütlen, et samal päeval ei olnud ma veel hüpnosünnituse lindistusi kuulanud, sest lihtsalt oli selline tunne, et ma hetkel veel ei taha ja kõik need varasemad ööpäevad kergete tuhudega oli tegelikult täpselt sama tunne. Ma pigem toimetasin sel perioodil oma igapäevatoimetusi ja tagant järele mõeldes see mulle sobiski. Sest nüüd, kui sellel kõige raskemal hetkel alustasin sügavuti lõdvestumisele keskendumist, siis töötas see imeliselt hästi. Raseduse ajal kuulasin Kiia lindistusi enamasti õhtuti enne magama minemist, nädalas vast paar-kolm korda.
Mu elutoas oli hämar valgus ja julgustuslausete lindistus mängis toas võrdlemisi kõvasti ja mulle sobis selle lindistuse juures kõik. Lausete tempo oli õige, sest need vaheldusid suhteliselt kiiresti ja nii leidsin alati just selle mõtte, mis mind kõige enam aitas. Mõnda lauset või mõtet jäin mõttes mitu korda järele kordama, mõnda sõna ütlesin isegi kõva häälega välja ja kordasin mitu korda, nt: „täielikult lõdvestunud...", „anna sünnitamine üle oma kehale...", „tunneta, kuidas loomulik valuvaigisti Su kehas voolab..." jne. Paralleelselt võtsin mõttega läbi kõik oma keha lihased ja mõtlesin iga juures lõdvestamisele või kordasin julgustuslauseid järele. Seega mu keha oli täiesti lõdvestunud, aga aju tegi väga pingsalt mõttetööd - samas ainult sellist, mis mind toetas ja edasi aitas. Kui väiksemgi pinge kusagile tuli, kohe vabastasin kiiresti. Ja mis juhtus - tuhudelt kadus valu täielikult, ei olnud ka mitte mingisugust pinget, rõhumistunnet, ebamugavust, mitte midagi!:) Enne olid tuhud minu jaoks väga valusad ja nüüd, kõige intensiivsemas etapis olin ma nii rahulik, et mu peas oli mõte, et mul on nii mugav ja hea olla, et ma võiksin siia lõputult jääda.
Esialgu põlvitasin sirge seljaga pehme padja peal, ma oleksin võinud seal põlvituses lõpmatuseni olla, polnud mitte mingit energiakadu ega sellist tunnet, et midagi segab või peaks midagi muutma. Ma nagu ei tahtnudki sealt ära minna, aga siis tundsin, et ma olen täielikult lõdvestunud ja tahaksin pikali visata. Heitsin diivanile külili, kusjuures külili asend oli enne minu jaoks kõige hullem, valu oli täiesti väljakannatamatu. Nüüd aga oli seal nii mugav olla. Ma ei maganud, mõtlesin ainult väga konkreetseid mõtteid ja keskendusin samal ajal üksteise järel kõigile oma lihastele ja kehaosadele, et need oleksid täielikult lõdvestunud. Panin mingil hetkel tähele, et tuhude ajal ei muutunud isegi mu hingamine, hingasin nii, nagu hingan igapäevselt rahulolekus ja see sobis mulle. Ma tõesti ei tundnud tuhu ajal mitte midagi, kuidagi väga ebamääraselt sain aru, et nüüd on tuhu, aga mitte mingisugust valu, krampi, survet, rõhumist ei olnud, see tunne isegi ei sundinud mind mu rahulikku hingamist muutma.
Telefoni kõnelogist näen, et see paanika-kõne ämmaemandale oli kl 2.18 ja järgmise kõne võtsin talle kl 4.53 ja endalegi üllatuseks pidin ütlema, et mul on juba peaaegu tund aega pressitunne olnud. Siis asjaga veel häält ei kaasnenud ja ämmaemand ei saanud ilmselt läbi telefoni aru, ma küll ütlesin, et ma olen leidnud endale sellise lõdvestusseisundi, et mul ei ole lihtsalt valusid ega mingeid ebameeldivaid tundmusi:) Ta palus mul minna pooleks tunniks tualetipotile istuma ja helistada siis talle tagasi. Eks püstisem asend mõjus ja siis tuli mul tõesti see pressimise hääl välja, seda ei saanud tagasi hoida. Aga valu ega ebamugavustunnet ikka mitte kusagil, seega endalegi oli üllatuseks, et selline hääl nüüd tuleb:)
Järgmine kõne kl 5.24 ja nüüd ämmaemand kuulis häält ka ja ütles, et hakkame nüüd minema. Ma ise arvasin, et laps sünnib juba diivani peal ja see oleks samuti mulle tol hetkel sobiv olnud. Naljakas oli ainult, et mees ei saanud midagi aru, sest ta arvas, et üsna kohe pärast lindistuse käima panemist jäid mul tuhud järele. Jäi magama ja ütles veel, et ma teada annaksin, kui midagi on. Kujutlege siis tema hämmeldust, kui ma rahulikult diivanil lamades ta äratan ja ütlen, et mul on tund aega pressitunne olnud ja ma arvan, et lapse pea on kohe väljas, mine palun pese käed ära ja tule katsu, kas Sa tunned lapse pead.
Sünnitusmajja jõudsime mõni minut enne kl 6, siis veel aeglane kulgemine läbi haiglakoridoride paari pressi saatel, toas mõned tuhud tualetipoti peal ja siis oli vann juba vett täis ning sain sinna minna. Taas ei mingit valu, mulle endale tundus, et presse vast oli vannis umbes 10 tk, kl 6.33 sündis pea ja kl 6.35 keha:) Tuhu vahepeal kiitsin vanni, et nii suur võiks endalgi kodus olla, uurisin, mis värvi lapse juuksed paistavad jne. Samal ajal oli mul täpselt sama sisenduslausete lindistus pleieriga kaasas ja suurtest kõrvaklappidest mängimas, klapid panin pähe juba kodust lahkudes ja sünnitusmajas liikusin ringi silmad kinni. Seega ma sellisest lõdvestusseisundist ei saanudki enam välja, hoolimata sellest, et vahepeal ju liikusin kortermaja treppidest, sõitsime autoga ja kõndisin sünnitustuppa. Vannis olles töötas mu keha ise, ma ei teinud häält, aga mu keha tegi ise pressimise häält. Samas oli mul nii palju energiat üle, et ma allusin kehale ja pressisin kuidagi alateadlikult kaasa, aga see oli tol hetkel täiesti loomulik, ma tundsin, kuidas laps selle tulemusel märgatavalt edasi liigub.
See oli tõesti imeline, maagiline ja üleloomulik kogemus:) Ma ei tea, kas sellisele seisundile on veel mõni teaduslik selgitus ka, aga mina võin täiesti kindlalt öelda, et sünnitasin hüpnoosiseisundis ja ei tundnud mitte mingisugust valu ega ebamugavustunnet!
Laps on ka väga rahulik ja ilmselt samuti oma imelise sündimise kogemuse üle õnnelik!
Ehk on oluline ka see fakt, et tegemist oli minu esimese sünnitusega ja beebi ei olnud väike, 56 cm ja 4624 g:) Sündis 41+0 nädalal.
HELENI lugu
Sooviksin jagada teistelegi seda kõike head, mida kursus andis. Kuna sünnitusi on olnud ka eelnevaid, kus olen samuti olnud teadlik muuhulgas aktiivsünnituse väärtuslikest nõuannetest, siis on hea võimalus võrrelda. Olen kindel, et tänu hüpnosünnituse kursusele oli minu viimane sünnitus just kõige kergem, vaatamata sellele, et laps kõige suurem neljast.
Tänu kursusel nähtud videotele ja saadud infole sai teoks ka vettesünnitus, mida kõigile julgelt soovitan.
Sünnitus läks imehästi. Läks kiirelt ja õnnestuski vettesünnitus. Kogu kursus tuli väga kasuks, eriti julgustuslaused, mida kuulasin ka sünnitamisel. Julgustuslaused on ikka super. Neid võiks laiemalt kogu tervishoius kasutada, sest mõttejõud on tegelikkuses meeletu, mida saab ju just sünnitusegagi kogeda.
Suur-suur tänu :)
Tervitusi ja jaksu soovides,
Helen
ANU lugu
Praegu olen väga tänulik, et Sinu koolituse info minuni jõudis, sest ma usun, et paljuski tänu kursusele saime just sellise kogemuse nagu soovisime.
Sündimise päev oli tital imeliselt valitud, kõik järjestus.
Sünnitus oli võrreldes eelmise kahega imeliselt kerge, haigla paberitesse läks kirja aeg 3 tundi 55 minutit, kuigi tuhud käisid peal kolm päeva. Algas eel-lugu kolmapäeva hommikul kell 5, kui ärkasin iivelduse peale. Keha andis märku, et soovib üleliigsest vabaneda ja õrnad tuhud algasid ka kohe hommikul. Vahed olid 40 minutit kuni tund ja käisid kuni poole ööni. Järgmisel päeval lubas tütrekene mul rahulikult ära käia toidupoes ja töö juures, õhtul juuksuris olid taas tuhud kohal, need lõppesid õnneks koos magama minemisega. Reede hommikul algasid taas kella kaheksast ärkamisega ja seekord oli mul tunne, et äkki on õiged. Seega palusin mehel vanni vett lasta, et kontrollida, kas on päris või nn libatuhud. Kella 11 paiku sain vanni ja väga mõnus oli. Kui enne olid vahed 6-8 minutit, siis kaks esimest vannis olid vahedega 10 ja 12 minutit.
Kella 12 paiku oli järjest 5 paljutõotavat tuhu vahedega 3-4 minutit, siis taas 12, 7, 5, 8, 10. Sellised pikemad vahed jätkusid kella 17-ni. Siis mingi sisetunne ütles, et pean keskkonda vahetama, et muidu see tüdruk täna-homme ei sünni ja väsin ise ehk liiga ära. Seega mantel selga ja õue jalutama. Uksel keerasin tagasi ja vahetasin mantli sulejope vastu, sest oli hirmus tuuline. Jalutasin umbes tunnikese ja väga mõnus oli. Kui tuhu tuli, toetasin kätega lähima posti peale ja tegin puusadega kaheksaid. Ja hingasin.
Kodus tagasi kella 18 ajal, tunnike ei ole tuhusid mõõtnud. No ju siis ei olnud mõõtmist väärt. Aga tuhud olid intensiivsed, enam hingamine ei aidanud, vaid hingamine koos häältega. Mingi kell tundsin, et nüüd on mehe käsi vaja ristluule. Ta sai õnneks vanemad pojad väga varakult magama ja saime siis kahekesi hingata. Tuhu ajal tulin käpuli voodisse või siis põrandale fitballi peale toetudes käpuli. Vaheajal voodisse ja kõige paremini toimis lavendli lõdvestus. Mees luges seda kõrvalt kaasa (3-2-1- lavendel) ja paitas samal ajal.
Panen siia kirja ka alates 19.20 tuhude vahed, et näha, et olid ebaregulaarsed. Isegi kogenud ämmaemand arvas kell 20.35 telefonis, et meil läheb kodus veel paar tundi.
4, 4, 3, 8, 21, 9, 13, 2, 12, 2, 4, 5, 4, 4. Veidi peale üheksat tulid looteveed ja oli kiire haiglassesõit. Ma mäletan, et soigusin ämmaemandale telefonis kogu aeg tualetivajadusest. Hiljem lugesin veel hüpnosünnituse materjalidest, et mõned naised ei märkagi üleminekut avanemisfaasist väljutusfaasile. No ma olen täpselt see naine. Ma mäletan, et ise ainult mõtlesin, et huvitav, et need tuhud on väga intensiivsed, aga miks vahed kiiremaks ei lähe?
Õnneks lapsehoidja oli täpselt siis kohal, kui uksest välja astusime. Haigla ukselt kuni tütre sünnini läks 15 minutit. Tütre apgar 9/10. Laps sündis vannivee vulina saatel püstises asendis, hoidsin mehel kaela ümbert kinni. Ämmaemand pärast ütles, et ma olin veel midagi temaga rääkinud ja siis nagu muuseas lapse välja hinganud. J-hingamist ei teinud, tegin tavalist tuhuhingamist ja keha lõpuks pressis loomulikult kaasa, nagu andis hingamise lõpus väikese tõuke, et laps saaks välja tulla.
Mees pärast pihtis, et kahest ristmikust oli punasega üle sõitnud. Mul tagapingil ei olnud muud, kui keha upakil hingata ja mitte pressida (iga hingamise lõpus keha ise tahtis last välja aidata ja sellele tundele oli raske vastu panna).
Tervitades ja teistele kursusekaaslastele imelisi sünnikogemusi soovides,
Anu
REILIKA LUGU
Kui ootasin oma teist last, uurisin ühel ämmaemanda visiidil epiduraali kohta. Mulle tundus, et esimese sünnituse ajal ei olnud sel mingit mõju. Ämmaemand vaatas mulle selle peale sõbralikult otsa ja soovitas minna hüpnosünnituse koolitusele. Ta ütles, et selle kursuse läbinud sünnitajad sünnitavad paremini, kiiresti ning ilma igasuguste valuvaigistiteta. Kõlas hästi. Panin end kursusele kirja.
Kursus sisendas minusse usku, et sünnitus läheb seekord palju paremini, kiiremini ja valutumalt ning vähendas oluliselt hirme. Ka ultrahelides antud hoiatused, et tegemist on pigem suure beebiga, ei heidutanud. Ilmselgelt ei kaalunud enam peale kursusel käimist ei epiduraali ega muid valuvaigisteid. Olin seekord palju teadlikum sünnitaja kui esimesel korral, oskasin küsida küsimusi ja valida õige ämmaemand end toetama. Kursusel õpitud lõdvestusharjutused aitasid kodus rahulikult sünnituseks ette valmistada ning sünnitusmajas läks kõigest 1 tund ja 20 minutit ning beebi oligi saabunud, sünnitasin vette. Kindlasti ei olnud sünnitus lihtne, kuid see tunne oli imeline, et sain sellega ise hakkama, ilma igasuguste sekkumisteta, liigsete ülevaatusteta ning beebi sündis pehmelt ja loomulikult.
Oma eduka sünnituse eest võlgnen tänu nii Kiiale, kes julgustas olema teadlik sünnitaja kui ka oma ämmaemandale, kes toetas täpselt nii, nagu vaja, märkamatult ja kindlalt.
Suur aitäh Sulle inspiratsiooni ja julgustuse eest!
Tervitades
Reilika
MARJU LUGU
Pisike preili on meie peres 2. laps. Ees on ootamas teda 1 a 10 kuune noorhärra Alexander Maximus.
21. detsembri hommikul ärkasin tavapärasest varem. Südames tundsin, et see päev saab olema päev, mil meie pisike preili ilmavalgust näeb. Olime eelnevalt läbinud Kiia Hüpnosünnituse kursuse ja kodus usinalt enesehüpnoosi, lõdvestumis- ja hingamisharjutusi praktiseerinud.
Kell 12.00 käisin pojaga lasteaiast läbi ühtteist toomas, kui autosse jõudes selgus, et masin otsustas mitte tööle minna. Aku oli tühjaks saanud. Kutsusin autoabi, kes lubas 30 minutiga kohal olla. Nii me siis istusime kahekesi autos ja vestlesime, kuni tundsin, et kõht läheb toousesse. Ja nii 5-7 minutiliste vahedega. Helistasin lapse vanaemale, et ehk viin poisi talle hoida kuni kontrollis käin, aga ta kõnet vastu võttes ütles nii rõõmsalt, et saab sõbrannaga kokku ja ma otsustasin, et ei hakka teda ärevaks tegema ja võtan oma elukaaslase kaasa kontrolli - lasen vanaemal rahulikult sõbrannaga kohtuda.
Mu kallis elukaaslane oli kohe valmis koosolekult lahkuma ja ca 13.45 olime koos Pelgulinna sünnitusmaja vastuvõtus kontrolli ootel.
Peale põgusat vestlust pandi mind KTG aparaadi alla jälgimisele. Heasüdamlik ämmaemand küsis mu käest iga veidikese aja tagant, kui valus mul on ja kas ma jaksan veel kannatada. See ajas mind nii naerma, sest mul ei olnud valusid ja kannatamisest oli asi väga kaugel!
Mu elukaaslane ja meie pea 2 aastane poiss olid vapralt minuga seal koos ootamas. Seejärel kontrolliti mu avatust. Ämmaemanda sõnul oli see 4cm ja ta soovitas mul minna sünnitustuppa. Saatsin oma kaasa koos pojaga vanaemale järele ja koju asju pakkima. Ise läksin rõõmsal sammul sünnitustuppa. Helistasin oma isiklikule ämmaemandale Ira Sasko'le ja palusin tal enda juurde Pelgulinna sünnitusmajja tulla.
Vahepeal tuli kohalik ämmaemand minu juurde ja küsis sõbralikult, kas ma ei pane pahaks, kui minu sünnituse ajal on ka üks praktikant juures. Vastasin viisakalt, et ei paneks pahaks, aga mul tuleb isiklik ämmaemand ja olen planeerinud väga vaikse ja rahuliku hüpnosünnituse. Seepeale sain vastuseks üllatunud: "Ohoo, siis me teid ei tülita. Öelge kui midagi soovite" :)
Jäin sünnitustuppa üksinda. Vahetasin riided, sättisin valguse hämaraks, panin kõrvaklappidega lõdvestusmuusika mängima ja tegin voodis hingamisharjutusi.
Umbes 16 ajal saabus Ira. Pani vanni vee jooksma. Seejärel saabus ka mu kallis kaasa koos kogu vajalikuga. Ta seadis LED küünlad põlema, panin kõlarisse mängima mu lõdvestusmuusika, tõi mulle juua ja näksimist ja jäi minuga.
Kogu selle aja tundsin, kuidas kõhtu tekkis pinge, mis mõne aja möödudes üle läks. Naersin oma kaasale, et see sünnitus on ikka väga lihtne :) Ira käis meid iga tunni tagant vaatamas ja tõi mulle vahepeal vaarikavarre teed juua. Tegime koos lõdvestusharjutusi pallil, rääkisime juttu ja tegin veel kiirelt arvutis paar arvet ja saatsin paar e-maili.
Kell 19.00 tegime avatuse kontrolli. Panime elukaaslasega panuseid, kui palju avatust võiks juba olla. Tema pakkus 6, mina 7. Ämmaemand Ira ütles aga 4. Oli möödunud 3h eelmisest avatuse kontrollist, aga muutusid ei olnud toimunud. Ta arvas, et ehk on mind liiga vara sünnitustuppa toodud ja oleksin võinud rahumeeli olla veel kodus. Siiski otsustas ta, et vaatame tunnikese veel ja kui muutust ei toimu, siis läheme tänaseks koju. Mulle jäeti KTG andurid külge, et tuhude tihedust vaadata.
Põhimõtteliselt kohe, kui Ira oli toast lahkunud, võtsin oma elukaaslaselt käest kinni ja ütlesin, et kallis, nüüd on küll hoopis teistmoodi. Ja siis algas väga intensiivne tuhu. See ehmatas mind. Mu kaasa istus kohe minu kõrvale ja jälgis arvuti ekraanilt, kui laine hakkas hoogu võtma ja teavitas mind sellest enne, kui mina midagi tundsin. Tegime koos selle ajal 20-20 hingamist. Vahepeal lõdvestusin ja proovisin endale kujutada ette avanevat roosiõit. See aeg oli tõesti algselt veidike valulik, kuid tänu kaasa suurepärasele suunamisele keskendusin hoopis hingamisele ja lõdvestumisele.
Veidike enne lubatud tunni möödumist astus Ira tuppa ja nägi, et olukord on muutunud. Ta naeratas õrnalt ja küsis, kas meil on kõik hästi. Saanud jaatava vastuse, jättis ta meid omapäi.
Umbes kell 20 ütlesin elukaaslasele, et ma soovin nüüd minna vanni. Nii tegimegi. Tema oli minu pea juures, hoidis mu kätt, ja aitas mul lõdvestuda ja laineid üle hingata. Ühtäkki tundsin tohutut soovi pressida. Ütlesin seda ka oma kaasale, kellel oli raske uskuda, et selline tunne võiks käes olla, kuna avatus ei olnud ju ca tund tagasi üldse muutunud. Järgisin oma keha ja pressisin, kui keha seda mulle ütles.
Siis ilmselt vabanesid looteveed, mu elukaaslane ehmatas ära ja läks kiirelt ämmaemand Irat kutsuma. Kui Ira tuppa tuli ja vannis avatust tahtis kontrollida, ütles ta, et beebi pea on kohe väljas :) Mõne pressi järel krooniski pea ja peale põgusat kehapööret sündis ka ülejäänud beebi keha. Võin ausalt öelda, et kogu pressi perioodi jooksul ei tundnud ma absoluutselt valu ega ebameeldivustunnet. Ämmaemand tegi kiire visuaalse kontrolli vastsündinud beebile ja andis ta minu rinnale puhkama. Meie pisike maailmaime oligi sündinud!
Sünni ajaks märgiti 19.12.2016 kell 20.35 Pikkus 53cm ja kaal 3810gr. Nimeks printsessil Alexandra Victoria.
Olime eelnevalt otsustanud, et soovime oodata 10 min, enne kui nabanööri läbi lõikame. Nii tegimegi. Peale seda anti pisike printsess issile kaissu ja meie ämmaemandaga tegelesime järgnevate protseduuridega. Seejärel heitsin voodisse ja hakkasin uuele ilmakodanikule süüa andma. Imetamine läks imekenasti ja tunni pärast saime juba peretuppa. Mina taastusin väga hästi. Mitte ühtegi rebendit ei olnud ja õmblusi ei olnud vaja.
Printsess on väga rõõmsameelne ja rahulik laps. Gaasid meid ei kimbuta ja magame terve öö rahulikult (1 söögipausiga). Kaalus võtab ka kenasti juurde.
Hüpnosünnituse kursusel ja Kiia'l on meie imelise sünnikogemuse juures väga suur roll.
Minu esimene sünnitus kulges arstide sõnul kerget (tuhude algusest 8h), kuid mina ei suutnud unustada seda valu ja pinget, mida kogu selle aja tundsin. Ainus soov oli, et see läbi saaks. See oli ka põhjus, miks otsustasin Hüpnosünnituse kursusest osa võtta. Mulle meeldis mõelda, et ehk on tõesti võimalik sünnitada pehmelt ja meeldivalt. Enne enda imelist sünnitust sain palju kommentaare tuttavatelt, et nemad ei usu, et sünnitus võiks olla ilus ja pehme, sest neil endil olid hoopis teistsugused kogemused. Lasin kogu selle negatiivse jutu endast mööda ja lubasin nende juurde uuesti jutule minna siis, kui olen ära sünnitanud. Tegin ka privaathüpnoosi (hirmude vabastamine) läbi koos Kiiaga, kuna ei suutnud algselt täielikult oma peast lahti lasta seda negatiivset mõtet.
Tänaseks võin öelda, et tänu suurele pühendumisele Hüpnosünnituse koolitusse ja suurele tööle iseendaga sain mina oma unistuste sünnituse osaliseks. See tee ei olnud kerge - see nõudis palju harjutamist ja enesedistipliini ja süvenemist, aga see on igati seda väärt.
Tänu sellele kursusele olen muutunud ka üldiselt palju rahulikumaks ja paremaks inimeseks. Suudan analüüsida oma emotsioone ja neid vajadusel suunata, kuidas sobilik. Olen saavutanud sisemise rahu ja see teeb mind kindlasti paremaks emaks oma kahele silmaterale :)
AITÄH SULLE KIIA, et annad meile võimaluse kogeda IMELIST JA PEHMET SÜNDI.
Tänutundega,
Marju
MAARJA lugu
Meie väikse poja sünd kulges loomulikult ja kiirelt ning erines kategooriliselt mu esimesest sünnikogemusest!
Ärkasin sel juunikuu hommikul kell 8 kergete 7-8 min vahetega käivate tuhude peale. Püsti tõustes läksid tuhud küll tihedamaks, kuid mitte valulikumaks. Pärast duši all käiku ja pikali viskamist panin Kiia julgustuslaused klappidega kõrva ja muudkui mõõtsin oma tuhusid ja hingasin nii nagu harjutatud. Kõik oli täiesti talutav ja jäin päris kiiresti magama. Ärkasin uuesti u 11 ajal ja tuhud olid ikka endiselt 7-8 min tagant. Koduste toimetuste kõrval möödus aeg kiiresti, tuhud muutusid regulaarsemaks ja surve kasvas.
Pärast tütre "asumisele" saatmist heitsin diivanile külili, panin taas Kiia julgustuslaused mängima ja keskendusin ainult hingamisele ja lausetele. Hakkasin vaikselt juba presse tundma ja pärast paari kõnet ämmaemandale, otsustasime sünnitusmaja poole liikuma hakata. Kohale jõudsime parklakaardi järgi 14.40. Minul olid kogu aeg julgustuslaused klappidega kõrvas. Liikusime suhteliselt kiirelt sünnitustuppa, kus ämmaemand mind üle vaatas ja seejärel ktg masina külge ühendas. Avatust oli mul selleks ajaks 7 cm.
Ämmaemand lahkus meie juurest, et pabereid täita. Tundsin, et teekond sünnitusmajja oli mind väsitanud ja heitsin taaskord voodisse külili. Sagimine tehtud, sain taaskord ainult sünnitegevusele ja julgustuslausetele keskenduda. Möödus umbes 5 minutit, kui tundsin, et laps hakkab kohe sündima. Elukaaslane kutsus ämmaka ja 7 cm-st oli saanud täisavatus ning oli aeg laps ilmale tuua. Kell 16.00 oli 3,9 kg ja 52cm beebipoiss minu rinnal! :)
Suutsin terve sünnitegevuse jooksul protsessi ise juhtida ning ei kaotanud kordagi pead. Pressid olid minu jaoks lõpufaasis küll suhteliselt valulikud, kuid suutsin siiski ennast mõttes lõdvestuma sundida ja olen selle üle väga uhke. Ka presside ajal olid mul julgustuslaused koguaeg kõrvas. Minu näpuviibatuse peale pani elukaaslane need üha uuesti ja uuesti mängima. Sellest oli lõõgastumisel väga suur abi.
Saime beebipoisiga juba järgmisel hommikul koju ja nüüd kosume ja harjume juba mõnusalt uue elutempoga!
Suur-suur aitäh Sulle, Kiia! Sa teed imelist tööd ja aitad millelgi nii imelisel veelgi imelisemaks muutuda.
Kui ma pärast oma tütre sündi ütlesin kõigile, et ma ei mõista, miks peab millegi nii ilusa sünd olema nii pagana talumatult õudne. Siis nüüd, pärast oma teist sünnitust tean ma, et see võib olla ka üdini ilus! Aitäh Sulle selle teadmise eest!
Tervitades,
Maarja
V&M lugu
Meie otsustasime oma esimese beebi sünnitada kodus. Tee otsuseni oli aga suhteliselt pikk. Minu mees oli selle kohta juba varem uurinud ja mõelnud. Kuid mind valdas selle juures terve rida hirmusid. Hirme, mida seoses sünnitamisega saad kuulda sõbrannadelt, sugulastelt, näed televisioonis, kuuled raadios, loed ajakirjadest ja kust iganes veel. Samas oli see mõte mulle väga meeltmööda, olla omas kodus, oma voodis, oma teki ja padjaga – kõik oleks nii turvaline ja samas ka mitte. Otsustasime, et me ei pea kiirustades midagi lukku panema.
Raseduse seitsmendal kuul hakkasime ennast koolitama. Aeg tiksus lähemale ning oli tarvis ennast kurssi viia sünnitusega seonduvaga, et mitte õige aja saabudes sünnitusmajja minna ning loota, et arstid mind “ära sünnitavad”. Võtsime ette Hüpnosünnituse koolituse ning Ämmaemanduskeskuse Perekooli loengud. Hiljem arvutasime, et kumbki läbisime 45 akadeemilist tundi koolitust, millele lisandusid kodused ülesanded ja raamatute lugemine. Kaheksanda kuu lõpus, kui loengud olid lõppenud, oli valminud ka otsus - meie pisikene sünnib kodus! Vastupidiselt esialgsele arvamusele, et haiglas sünnitamine on ainuõige, tundus nüüd pigem vastupidi, oma kodu oli see ainuke koht, kus sündimine sai toimuda. Haigla oli ainult varuvariant.
Paar päeva peale viimast perekooli loengut, mil saime kätte ka kodusünnituse basseini, veetsime mehega õhtu kodus mitmeid tunde sünnitusest rääkides. Arutasime läbi kõik sünnitusega seonduva ning panime paika täpse “sõjaplaani”.
Samal hilisõhtul oli mul aga enesetunne kuidagi teine. Öösel, oma tavapärast viiendat tualettruumi külastust tehes, oli imelik olla, aga uinusin kenasti ning mingit tunnet, et ees ootab üks väga eriline päev, ei olnud. Hommikul ärkasin pool kaheksa, sest tundsin nüüd selgelt, et kõhus midagi toimub, nagu algaks kuupuhastus. Proovisin ikkagi uuesti magama jääda, aga enam ei õnnestunud. Ajasin mehe üles: ”Kuule, midagi vist toimub!” Pikutasime siis koos ja mõtlesime, et mis siis toimub :D, kas tõesti on käes SEE hetk või on tegemist valetuhude või muu sellisega. Umbes tunni pärast otsustasime helistada oma ämmaemandale ja talle ka teatada, et midagi vist toimub. Otsustasime siis, et mees hakkab igaks juhuks basseini täitma ja mina lähen magama, sest kes teab, kui kaua minna võib ning puhkus on vajalik. Hakkasin voodis tegelema Hüpnosünnituse kursusel õpitud sisenduste ja hingamisega ning jäin magama. Edasi kadus mul ajataju. Kui mingi aeg ärkasin oli tarvis natukene aktiivsemalt keskenduda ja tegeleda hingamise ja sisendustega. Ka kõne ämmaemandale andis veelkord kinnituse, et ikka on päriselt aeg käes. Mäletan läbi udu, et mu mees ütles ämmaemandale, et muidu need Hüpnosünnituse beebid tulevad päris kiiresti :D.
Edasine aeg möödus jällegi keskendudes, lõdvestudes ja õpitu järgi hingates, lained käisid, aga nad möödusid kiiresti ja andsid piisavalt aega vahele. Keskendusin iga kord, tänasin oma keha ja lasin olukorra täielikult vabaks, ei pingutanud ja ei võidelnud. Mees käis kontrollimas mu näoilmet ning aitas läbi viia õpitud improviseeritud meditatsiooni, kuid mul oli nii rahulik ja lõõgastunud olla, et tema käimised isegi pigem segasid. Telefonitsi olime ühenduses ämmaemandaga, kes küsis olukorda selgitavaid küsimusi ja kuigi kõik oli tõepoolest väga rahulik, mis viitas sünnitegevuse väga varasele staadiumile, siis otsustas ta igaks juhuks tulla ikkagi meid üle vaatama.
Siis sai bassein valmis ning aeg oli voodist sinna edasi ronida. Tualetis tundsin, et ma ei tea mis see pressimine täpselt on ja kuidas ta endast märku annab, aga et ma võiksin juba vabalt pressida - igaks juhuks ei teinud seda :). Basseinis tundsin veel paari lainet ning need olid veelgi kergemad kui voodis kogetu. Suhteliselt kohe pakkus mu mees, et äkki ma peaksin oma asendit muutma. Talle tundus mu basseinis vabalt, jalad sirgus, seljaga basseiniääre vastu toetav asend kuidagi ebaloomulik. Olin võtnud selle asendi olles kindel, et veedan nii ülejäänud päeva :D. Mulle tundus tema poolt pakutu äärmiselt mõistetamatu, aga otsustasin proovida ning tõusin põlvedele. Nii kui olin põlvedele saanud tabas mind tohutu valuhoog. Ehmatasin ära, mõtlesin, et tuhud on edaspidi nüüd nii valusad ja ma ei saanud aru, kuidas nüüd järsku nii juhtus, sest sünnituseni pidi ju veel nii palju ega minema. Ma ei tahtnud seda teha, ei suutnud, valu oli liiga suur, mäletan, et hakkasin vannist püsti tõusma ja ütlesin mehele, et ei taha rohkem seda teha (tagantjärele muidugi naljakas mõelda). Siis läks valu ära, hingasin, mees kiirustas ämmaemandale helistama “Me sünnitame!” ja minul samal ajal teine valuhoog koos “karuhäälega”, mis natuke leevendas seda kõike. Jalgevahel tundsin midagi ümmargust - kas see on juba pea või mis toimub! Kui mees kõne lõpetas, tuli ja võttis mul ümbert kinni ja ütles: “Nii kallis, nüüd peame hakkama tegema J hingamist!” Ainuke asi mis mul läbi peast läbi käis, oli: “Mis hingamist!! Mul on niiiiiii valus, mida see hingamine siin enam aitab!!!” Aga kuna tundsin, et uus press läheneb, ei jäänud mul muud üle, kui proovida, kaotada polnud ju midagi. Proovisin. Hingasin nagu õpitud ning nii uskumatu kui see ka näib, ei olnud mul seda tohutut valuhoogu, lihtsalt polnud enam! Kogu valu kadunud! Tegin J hingamist kogu pressi vältel ning presside vahepeal puhkasin ja mul ei olnud soovi enam vannist välja ronida ja põgeneda, vaid see kõik oli ühtäkki saanud vägagi teostatavaks ja üldse mitte valusaks! Järgmise viie pressiga oli beebi väljas. Ümar moodustis jalgevahel osutus lootekotiks, mis töötas sünnituskanalis hüdraulilise pumbana luues beebile avaramat teed meie juurde. Lootekott lõhkes neljanda pressiga, siis oli korraks tunne, et appi beebi läks tagasi, aga tegelikult tuli juba viienda pressiga beebi pea, kuuendaga beebi keskkohani ja seitsmendaga oli beebi issi kätel :)!
Ja meie pisike magas! Hingas rahulikult ja magas! Oma Apgari punktid (mida antakse muuhulgas selle eest kui kõvasti beebi sündides karjub….) saime kätte siis, kui pisikesel hakkas külm, olime ta mässinud issi pehmete pluuside sisse, mis aga ähmis peaga vannivees märjaks said. Lühikese nabanööriga oli natukene tegu, et vannist välja saada ja siis edasi voodisse - oma voodi, oma tekk ja padi :))!
Mäletan kuidas Kiia ühel hüpnoosiseansil palus meil visualiseerida, kui kaua sooviksime, et sünnitus kestaks. Mäletan, et mõtlesin, et kui esimene sünnitus keskmiselt kestab 14 tundi, et nii kaua ma ei viitsi, liiga vähe aga ei julge soovida - arvasin, et 5 tundi võiks olla avanemiseks. Ja pressid, need tundusid nii lihtsad :D, et need siis miski 20 minutit ja valmis! Taas, nii uskumatu kui see ka näib, täpselt nii läkski! Avanemine 5 tundi ja natuke peale ja pressid 19 minutit!! Teame minuti pealt, sest telefoni kõnelogist olid täpselt ämmaemandale tehtud kõned näha.
Varsti jõudis ka meie ämmaemand, siis toimus platsenta sünnitus ja muud vajalikud toimingud. Basseini vesi oli kena puhas, üksikud lootevõide tükid sees, seega sünnitus toimus väga loomulikult.
Minu mees rõhutab tagantjärele ikka ja veelkord koolituste olulisust. Kindlustunde annavad ikkagi teadmised, mida erinevates olukordades teha. Lisaks emme juhtimisele ja rahulikus lõõgastunud olekus hoidmisele on samal ajal väga oluline tähele panna erinevaid märke. Kas sünnitus on õigel rajal või kas on ootamatusi. Ja kui on, siis mida ette võtta ja kuidas käituda. Igal etapil on omad märgid ja äratundmine. Hirmud tuleb ettevalmistusel asendada küsimustega ja seejärel teadmistega. Nii jääb sünnitusel ruumi vaid rahule ja rõõmule!
Kokkuvõtteks poleks julgenud unistada, et lähebki nii, aga läks! Tänu kiirele ja "sündmustevabale" hüpnoosis tegevusele ning Hüpnospnnituse koolitusel õpitud hingamistele täituski meie unistus! Tundsime ja teadsime kogu protsessi vältel, et kõik oli ohutu. Ning meie ämmaemand jõudis täpselt sel hetkel, kui oligi vaja ja kontrollis kõik üle. Tohutult võimas kogemus!
Suured tänud Kiiale, et oled toonud Eestisse need tohutult olulised teadmised ja neid edasi annad! Suured tänud Ingridile, et valmistasid meid põhjalikult ette nii teadmiste, oskuste, kui vahenditega kodusünnituseks ja olid toeks nõu ja õpetustega nii enne, kui ka pärast sündimise päeva! Tänu teile sai võimalikuks meie pisikese imeline sündimine :)!
JAANA lugu
Meie tibu sündis märtsi lõpus, 4 päeva enne eeldatavat sünnikuupäeva. Sünnitus kestis kokku 30h ja lõppes erakorralise keisriga.
Jagan seda lugu, sest mõistsin ja õppisin, et hüpnosünnitus ei ole täpselt see, mida ette kujutame, kui kuuleme sõna “hüpno”. Mis see siis tegelikult on? See on täielik hetkes olemine, lubamine ja iseenda ning oma keha usaldamine. Hüpnosünnituse kursus just seda tegelikult õpetabki ehk teisisõnu, kuidas teha koostööd oma kehaga.
Tuhud algasid reedel kell 15 päeval, käisin veel autoteeninduses – tuhud iga 8 minuti tagant. Alguses ei olnud kindle, mis see tähendab, seega lihtsalt toimetasin. Kuna vahed läksid tasapisi sagedamaks, siis aimasin, et ilmselt on sünnitus lähedal. Koju jõudes pikutasin, panin sünnitusmajja minekuks koti kokku ja saatsin mehele sõnumi poelistiga. Kuulasin mõnusat pehmet muusikat Youtube´st (täiesti midagi muud kui koolitusel pakutud. Lihtsalt otsisin endale mõnusaid loodushelisid ja indiaanimuusikat, mis aitas mul lõdvestuda). Öösel kella 3-4 vahel olid tuhude vahed juba 4 minutit, helistasin oma ämmaemandale (suur tänutunne talle – Aili Kütt Pelgulinna Sünnitusmajast) ja asusime teele. Esmane kontroll - avatus 2cm. Läksin vanni, mõnulesin. Tuhude vahed pikenesid – seda juhtub vahel, et keha võtab endale vannis hoopis puhkust. Paari tunni möödudes kontroll – emakakael 2,5cm ja selgus, et looteveekott on vastu lapse pead liibunud ehk mingi osa looteveest on juba ära nirisenud (nädal ennem sünnitamist käisin „valehäirega“ vastuvõtutoas, kus lootevee tester midagi ei näidanud, küll aga tuli palju läbipaistvat vedelikku mitu päeva enne ja peale seda). Kõndisin, ümisesin, kuulasin muusikat – tuhud sagenesid. Kontroll – 2,5cm. Ämmaemandaga arutasime, et avame looteveed lõplikult. Tuhud sagenesid, uus kontroll maksimaalse aja möödudes – avatus 3cm. Üle poole sünnitusest oli juba möödas, seega mõistsin, et keha vajab abi. Taaskord pidasime nõu, küsisin oma kehalt, kas pakutav oksütotsiin on panustav – jah - tunne kehas oli kerge.
Möödusid veel mõned tunnid – ikka sama avatus. Arutasime järgmist võimalust – epiduraal. Te ei kujuta ette, kui vastumeelt olen sellele alati olnud – keemia seljaajju – õudus! Ämmaemand pakkus, et ootame maksimaalselt ja siis otsustame. Ikka avatus 3cm, küsisin taaskord iseendalt, mis on õige antud olukorras – keha andis märku, et vajab puhkust. Tehti epiduraal, sain 2h magada. Uus kontroll – avatus 3,5cm. Tuhud olid sagedad, kuid keha oli väsinud, emakas ka. Olin ammu otsustanud oma peas, et iga hinna eest soovin loomulikku sünnitust. Arutasime veel võimalusi – veel üks epiduraal ja kui see ei aita, siis keiser. Oeh. Võtsin endale aega mõtlemiseks. Beebi oli kogu sünnituse rahulik, südamelöögid normis. Valisin teise epiduraali, sest jäin kindlaks otsusele sünnitada vaginaalselt ning välistades kõik muu. Lõpuks tuli valvearst ja väga rahulikult arutasime, et siiski tuleb teha erakorraline keiser, kuna ajalimiit on lõhki ja mul pole füüsiliselt enam kehas vajalikku energiat. Ja nii ta sündiski. Keisrilõikel selgus, et beebi pea oli viltu ning ei vajutanud emakakaelale, seetõttu ei avanenud. Ehk et beebil olid omad plaanid, kuidas ta siia ilma sünnib. Minul omad ja keha püüdis mõlema soove täita, kuid lõpuks andis alla ja väsis.
Miks olen ma tänulik? Sest saan aru, kuidas keha andis pidevalt märku, et beebi on asendis, mis ei lase tal vaginaalselt sündida. Lisaks sain teada, et sünnituse vastu võtnud valvearst võttis beebi kõhust välja imiteerides sünnipööret. Minu elukaaslane ja lapse isa oli kogu protsessi juures. Hingas minuga koos kursusel õpitud tehnikate järgi, isegi siis, kui ise peaaegu tukkus. Tõi vett ja seda süüa, mille järgi mul soov oli. Tegelikult oligi oluline just see, et ta oli minu juures ja pakkus turvatunnet. Kõik otsused said koos läbi arutatud. Kogesime sellist teineteise mõistmist ja usaldust, nagu oleksime üks inimene olnud. Millisel hetkel kaotasin kontakti kehaga – kui oksütotsiin ei aidanud ja ego nõudis vaginaalse sünnitamise otsuse täideviimist. Seega kogesin ühe sünnituse jooksul nii paljut – kokkuvõttes on minu jaoks hüpnosünnitus see, et kuulad oma keha ja isegi siis, kui ta annab märku, et kahjuks vaginaalne sünnitus ei ole seekord võimalik või et selleks on vajalik oksütotsiini, epiduraali jne. Ma ei süüdista ennast, sest andsin oma parima, selle teadlikkusega, mis hetkel minu jaoks võimalik oli ja tegelikult on pisike armas ime sündinud, õnnelik ja terve. See ongi ju oluline.
Kursusel saadud teadmised ja tehnikad aitasid olla igas hetkes. Minu sees oli rahu ja enesekindlus, sest olin koguaeg teadlik oma võimalustest, valikutest ja ka õigustest. Kindlasti loomulikust sünnitusest väga teadlik ämmaemand oli tohutult oluline tiimikaaslane. Peale sünnitust olin ka depressioonis, kus tohutu emotsioonide virrvarr lammutas minu arvamusi, uskumusi ja tegelikult sain võimaluse ehitada üles midagi täiesti uut ja vägevat. Õppisin tundma iseennast veelgi sügavamal tasandil. Kuid seda võib olla üksi raske läbida ja kõigele otsa vaadata. Mina palusin abi. Ja seetõttu pakun nüüd ka ennast, aitamaks sul või kellelgi sinu tuttaval sünnituseks ette valmistuda. Ja ka peale sünnitust, pakun turvalist rääkimisruumi emadele, kes tahavad lihtsalt olla otse ja ausalt, lasta välja see, mis nende sees tegelikult toimub – hinnangute vabalt. Soovin südamest mõistmist ja lubamist kõigile – iga sünnitus on omamoodi ja kordumatu. Palun olge hinnanguvabad, sest see on suurim panus beebiootel ja sünnitanud emale.
KAI lugu
Et oma kogemuse sügavust jagada, pean minema ajas natuke tagasi.
Oma esimese lapse sain 17 aastat tagasi. Aeg oli teine ja minu teadlikkus loomulikult ka. Olin noor 23 aastane tüdruk. Asjad kujunesid paraku nii, et laps oli tuharseisus ja mulle tuli teha plaaniline keisrilõige. Hiljem hakkasin tundma ennast läbikukkujana, sest naiselik instinkt eeldas loomulikku sünnitust, pidasin seda omamoodi emaks olemise proovikiviks. Soovinuksin nii väga uhkustundega öelda, et sain sellega ikka ise hakkama.
Nüüd kui planeerisin oma teist last (juba 40-selt), oli kõik teisiti ja ma teadsin kindlalt, et soovin oma tollase kogemuse ümber kirjutada.
Mäletan hästi kui Hüpnosünnituse esimesel kursusel küsis Kiia meilt kaks küsimust:
1. Kui pikka ja millist sünnitust ise endale sooviksin ning
2. Mis on minu suurim hirm sünnituse juures.
Esimesele küsimusele vastasin mõtisklevalt, et no 2 tundi on vast liiga kiire sünnitus, laseks kehal natuke rahulikumalt avaneda ja kohaneda, et teeme 5 tunniga kõik kokku. Soov oli ka ilma arstliku sekkumise ja valuvaigistiteta hakkama saada.
Minu kõige suurem hirm ei olnud aga üldse seotud sünnitusega. Mind hirmutas hoopis mõte sellest, kuidas leida õige aeg haiglasse minekuks (riidesse panek, autosõit, kõik see asjaajamine haiglas ja protseduurid). Endamisi soovisin, et need saaks üldse vahele jätta :-) Soovisin olla kodus nii kaua kui vähegi võimalik ning haiglas sõna otseses mõttes laps vaid välja hingata.
Kuna jõudsime Hüpnosünnituse kursuseni nii viimasel minutil (alles 9-ndal kuul), olen täna südamest tänulik Kiiale, kes võimaldas meil selle kursuse läbida kiirkorras. Olin mingi hetk väga mures, kas jõuan ikka piisavalt harjutada ja kuulata kõiki neid afirmatsioone. Kujunes aga nii, et peale paari korda afirmatsioonide kuulamist, olin enda jaoks sealt mõjuvamad meelde jätnud ja iga hommik koeraga metsas jalutades sisendasin neid endale ja samuti hommikul ärgates kui veel voodis mõnulesin.
Mingi hetke tundsin, et infot on nii palju, et ei teagi, millele keskenduda. Siis tegin otsuse, et usaldan sisetunnet. Mulle meeldis afirmatsioone ja Vikerkaare lõdvestust kuulata vannis käies, mida juhtus selle aja jooksul vast 6 korda. Samuti rääkisin oma kõhubeebiga iga päev ja pidasin temaga läbirääkimisi sünnitusplaani osas.
37. ja 38. nädalal jõudsin käia rasedate kiropraktiku juures, kes pani paika vaagna ja vaatas, et lisandunud raskuse juures kõik oleks ikka omal kohal.
Nii ma siis ootasin iga päev selle ime sündi kuni…
3. märtsil kell 11 hommikul hakkasid veed vaikselt nirisema. Tunne muutus meeldivalt ärevaks, et kas tõesti nüüd... Sel hetkel teadvustasime mehega mõlemad, et nüüd on protsess alanud. Oli imeilus vaikne hommik ja ma olin täiesti rahulik. Vaatasin aknast välja, naeratasin õnnetundest, tegin endale teed ja võimlesin palli peal pisut. Lõuna paiku keetsime veel mehega suppi, et sööksin midagi kergemat. Jõudsin ka ämmaemandale helistada ning teavitada vete puhkemisest. Ta ütles, et siis vast 12 tunni jooksul peaks sünnitus pihta hakkama.
Kell 17.10 toimus minu emakas mingi täiesti seletamatu klõps, nagu mingi metallist klamber oleks lahti läinud. Ehmatasin selle peale tõeliselt ja küsisin veel mehe käest, kas tema ka kuulis seda? Selle tulemusena tuli kohe ka esimene tuhu ja päris tuntav. Jõudsin veel mõelda ja mehele öelda, et nüüd tuleb hakata nende vahesid mõõtma. Sellest hetkest minu jaoks ajataju kadus, aga sain aru, et tuhud olid kohe umbes 2-4 minutiliste vahedega. Sättisin ennast küll pallile ja potile istuma, aga ega kusagil väga head kohta ei olnud.Tõtt öelda kõik see, mida arvasin sünnitusel tegevat ja tahtvat, ununes kõik ja jäi vaid hetkeinstinkt. Lõpuks seadsin ennast ikka vannituppa vaibale põlvitama. Kella 18. paiku oli sünnitegevus juba nii intensiivne, mees arvas, et nüüd on paras aeg haiglasse hakata minema. Sai ka ämmaemandale helistatud ja palutud vann valmis panna. Mäletan seda kõnet, aga ütlesin mehele, et praegu ei taha ma kuhugi minna. Tahan veel kodus olla. Nii sai hoopis kodus vanni vesi lastud ja mingi aja veetsin seal. Mõne aja pärast kupatas mees mu vannist välja, et muidu ligunen läbi ja kolisin taas vannitoa põrandale.
Küünlad põlesid ja mahe muusika mängis. Ka minu vanem tütar oli koju jõudnud ja hoolitses nüüd usinasti selle eest, et ma ikka piisavalt jooksin. Tuhude vahe ja intensiivsus oli ikka võimas. Mäletan paaril korral ka mehe õlale toetudes ütlemas, et kas ma ikka saan sellega hakkama, ise järgmisel hetkel endale just seda korrutades, et me saame hakkama! Kella 20 paiku algasid pressid ja ämmaemand arvas, et kui ma ikka ei ole nõus haiglasse tulema hakkama, oleks mõistlik vähemalt kiirabi kutsuda. Nii sai ka tehtud. Esimene ekipaazh jõudis meie juurde, aga selle pädevusest ei hakka ma pikemalt rääkima. Neil suitsuhaisust läbiimbunud tegelastel ma vannituppa siseneda ei lasknud. Õnneks said nad ise aru, et neist ei ole mulle abi ja nad pakkusid välja, et kutsuvad teise ekipaazhi, kus on ka ämmaemand. 10 minutiga oli uus brigaad kohal ja sedapuhku hästi toredad inimesed. Neile sai kohe öeldud, et me soovime rahu ja vaikust ning meil on kõik hästi. Tegeleme hüpnosünnitusega.
Nii nad siis istusid meie elutoa diivanil, tütar pakkus neile kohvi, ämmaemand käis aeg-ajalt uksel mind vaatamas ja kuulas eemalt mu hingamist. 21 paiku tundus mulle endale, et laps nagu ei liigu edasi kuigi pressid on päris tugevad ja tihedad. Tekkis küsimus, kas temaga on ikka kõik hästi. Selle peale tõi mees ämmaemanda käest stetoskoobi ja proovis sellega lapse südamelööke kuulata. Väga õrnalt olid need kuulda, aga tal tekkis siiski pisike hirm, mille peale ta arvas, et läheks ikka nüüd haiglasse. Otsustasin ise kontrollida, et mis mu sees toimub ja keskmise näpu sügavusel oli lapse pea tunda. Teatasin taas, et praegu ma kindlasti ei soovi kuhugi sõita:-) Kusagilt ei tea kust, tuli mulle sellel hetkel teadmine, et tuleb puusaringe teha, mida ma ka tegin. Koheselt tundsin ka lapse edasi liikumist.
Mees pani taas vanni vee ja kui hakkasin püsti tõusma, et vanni minna, sain aru, et laps on tublisti liikunud ja nüüd ei lähe me enam kindlasti kuhugi. Pange ennast parem kõik valmis, sest see laps sünnib siin samas meie kodus. Vette minnes lihtsalt kükitasin vees ja toetasin selja vastu seina, see tundus kõige mugavam. Umbes 3 pressiga tuli pea ja järgmisega oli beebi mu rinnal. 22.07 võtsin ise oma kaunitari vastu, mees turvas ja vanem tütar filmis seda kordumatut hetke. Vaid meie oma pere oli selle tipphetke tunnistajaks.
Laps juba rinnal, lasime vanni veest tühjaks ja umbes 10 minuti pärast väljus ka platsenta. Selleks ajaks oli kiirabibrigaadi ämmaemand toonud steriilsed käärid ning kohe kui nabanöör lõpetas pulseerimise, lõikas mees selle läbi.
Veel enne haiglasse viimist pandi mind voodisse teki sisse sooja ja hetkeks toibuma. Pere läks last riietama ja mina sain ämmaemandaga mõtteid ja kogemusi jagada. Tuli välja, et me täitsime ka tema tänahommikuse unistuse - lõpetada see töönädal millegi väga meeldivaga. Sellist tulemit ei pidavat kiirabi kogema just tihti, et laps sünnibki kodus ja veel nii rahulikult, ei mingit paanikat.
Võta siis kinni, oli see juhuste kokkulangevus või tellitud kogemus…
…et märkasin hüpnosünnituse kuulutust ITK seinal ja otsustasin veel viimasel hetkel ennast pooleliolevale kursusele sisse rääkida
…et läbi kursuse tekkis minus tohutu enesekindlus ja usaldus oma keha ja sünniprotsessi vastu. Ma olin veendunud haiglas sünnitaja kuni kursusel mäletan millalgi mehele ütlevat, et mul poleks selle vastu midagi, kui meie laps ka kodus otsustaks sündida :-)
…et just minu juurde jõudis sel õhtul kiirabi, kes oli valmis tunde ilma igasuguse kiirustamiseta istuma meie elutoa diivanil.
…et minu vanem tütar (17 aastane) oli kuu varem mulle teatanud, et tema tahab maksku, mis maksab, sünnitusele kaasa tulla, et kes talle siis muidu ikka näitab, kuidas sünnitus käib, kui mitte oma ema. Naersin veel, et teeme siis suurema pereürituse sünnitusvanni ääres või...-ha-ha-haaa
Minu jaoks algas sünnitus esimesest tuhust kell 17.10 ja lõppes lapse sünniga kell 22.07. Peaaegu täpselt 5 tundi nagu tellitud ja haiglasse sõidu saigi vahele jätta.
Tundub nagu muinasjutt, aga eks needki ole elust enesest.
Aitäh kõigile, kes sellele teekonnale kaasa aitasid: minu pere, Kiia Paal ja tore kiirabibrigaad!
Kai
